JÕRM ANDMINE: Rammiva Türgi koondise peatamine osutus Eesti meeskonna jaoks seekord liiga keeruliseks. Kas tulevikus jõuab rõõm ka Eesti õuele, näitab aeg. Foto: Arno Saar
Sport | Muud alad
15. mai 2012, 07:01

Ragbi – jõrm mudamaadlus või õilsate meeste mäng? (7)

"Aga, issi, türklane andis ju Eesti mängijale kõrvakiilu?" kurdab Eesti ragbikoondise noorim fänn oma muret.

"Pole hullu. Usu mind, ka türklased on mängu jooksul nii mõnegi kõrvakiilu saanud!" leevendab lapsevanem võsukese nördimust.

Loperguse palliga mäng ehk ragbi kuulub juba 2016. aastal suveolümpia kavva. Seda silmas pidades soovib Eesti ragbikogukond sirguda piisavalt tegusaks, et neilgi lubataks kunagi heidelda koha nimel olümpial.

Tee on väga konarlik, üks esimesi samme astuti laupäeval Rannavärava staadionil, kus iga mängija kohta – kahe meeskonna peale 30 – jagus platsile vähemalt 10 mätast ja auku. Sel lahinguväljal vannuti maavõistluses 5:47 alla Türgile, kes samuti rahvusvahelises ragbis esimesi samme astub.

Eesti treeneriks grusiin...

Kui Türgi on palganud peatreeneriks britt Niall Doherty, siis Eesti sedavõrd uljalt tegutseda ei saa. Koondist juhendab aastaid Eestis elanud grusiin Zaza Dzidzadze, kes 1980ndate lõpus Gruusia – praegu maailma 15. ragbiriik! – rahvusmeeskonda kuulus.

"Türgi võitis, aga meie jaoks oli mäng ikkagi pidu. Suur eesmärk on, et Eestil lubataks osaleda valiksarjas. Tee on raske. Professionaalsust pole ja ühistreeninguidki on keeruline korraldada," rääkis Dzidzadze juttu, mida võib kuulda eranditult igalt rahapuuduse tõttu amatörismiga piirduma sunnitud spordiala eestkõnelejalt.

Kas järjekordne nõiaring "andke raha, küll me siis teeme – tehke enne, äkki siis saate ka raha"? Võimalik. Kõik sõltub siinse ragbikogukonna valmisolekust püha eesmärgi nimel vabatahtlikult tööd teha.

...ja fänniks Elizabeth II!

Igatahes võib Eesti ragbi toetuda väga soliidsele vundamendile – Eesti-Türgi maavõistluse järel olid mõlemad meeskonnad palutud vastuvõtule Tema Majesteeti kuninganna Elizabeth II Eestis esindava Suurbritannia suursaadiku juurde. Põhjuseks austus Eesti ragbi vastu ja mängu leiutanud riigi soov selle arengu eest hea seista, kõlas selgitus.

Muuseas, meeskonnad sõitsid sinna ühe ja sama bussiga, sest hoolimata väga karmidest mängumaneeridest – kõrvakiilud ja kerged kismad tulevad ragbis ikka ette – osatakse nii vastast kui ka kohtunikku austada. Ragbis ei näe erinevalt jalgpallist kunagi, et mängija talle näidatud kollase või punase kaardi peale protestima hakkaks.

Miks aga peaks keegi üldse ihkama ragbit mängida? Haiget saab ju? Eesti kapten Kullar Veersalu: "Enne ei tea, kas meeldib, kui oled proovinud. Osale jääb külge. Mul on kah korra roided murdunud, aga üldiselt õpib keha end aja jooksul hoidma."