Alaliidu üldkogu andis Lilleküla jalgpallikeskuse ostu-müügitehingule heakskiidu juba märtsi lõpus. Vahepeal on tegeldud ohtra paberimajandusega, kinnitab nii ostja (alaliit) kui müüja (Flora) president Aivar Pohlak ning lisab, et protsess pole veel lõppenud.
Lepingu kohaselt jääb FC Flora omandisse peaareeni kõrval olev loodusliku muruga treeningväljak, kõik muu rändab EJLile.
Aivar Pohlak, mis on omandisuhte muutmise peapõhjus(ed)?
Liidu poolt vajadus keskust arendada – suure investeeringu tegemine, näiteks halli ehitus, olnuks senises olukorras keeruline või suisa võimatu. Samuti astume sammu A. Le Coq Arena arendamiseks, et staadion vastaks Euroopa mastaabis suurvõistluse pidamise nõuetele. Klubi poolt oli põhiargument mõistagi suur finantskoormus.
Kas ajas tagasi vaadates võib nüüdse tehingu taustal öelda, et Flora võttis liiga suure piruka ja omanikuks pidanuks saama algusest peale alaliit?
Arvan, et keegi ei kujuta täna Eesti jalgpalli ette Lilleküla kompleksita. Pole vaja muud, kui mõelda, et kõik A-koondise ja klubide eurosarjamängud toimuks endiselt Kadriorus. Flora võetud vastutus oli ainus võimalus, liidul puudus 12 aasta eest staadioni ehituseks vähimgi finantsvõimekus ja pankrotiga ei saanud riskida. Majanduslikult tähendas see Florale üliränka perioodi – ka seitset tiitlita aastat –, aga üldjalgpalliline kasu korvab kõik selle.
Ehk: jah, pirukas oli liiga suur ning tema allaneelamine ja seedimine kirjeldamatult keeruline, aga klubi sai sellega hakkama. Võrreldes Saku Suurhalliga, mis käinud läbi vist kaks pankrotiringi, on Lillekülas olnud pidevalt vastutaja ja puudunud mõtted, kuidas koormat juriidiliste nõksudega kergendada.
Maksegraafik on ajatatud 12 aastale. Selgita palun täpsemalt, kuidas rahalised arveldused hakkavad käima.
Esimesel perioodil maksab liit klubile rahad, mis lähevad staadioniga seotud võlgnevuste tasumiseks. Summad, mida klubi saab kasutada oma arenguks, hakkavad laekuma pärast 2016. aastat ja kogu makse tehtud 2024. aasta lõpuks.
2016. aasta on piir, sest selleks ajaks saavad tehtud kõik teiste klubidega kokku lepitud infrastruktuuri arengud: Narva Kalevi staadion on valmimas, järgmisel aastal tuleb Nõmme Unitedi klubihoone, eelarves on raha Nõmme Kalju staadioni/baasi ehituseks, seejärel Levadia klubihoone.
Lilleküla staadioni ost oli plaanitud nii, et see ei segaks muid arenguid.
Kui suur on tehingu hind ja summa, mis läheb n-ö. mahaarvamisele ehk mille eest jalgpalliliit on juba teinud kulutusi?
Summat pole mul õigust öelda. Küll aga võin öelda, et maksmisele kuuluv summa on alla poole staadioni taastamisväärtusest. See arvutati läbi tehtud kulutuste, kaasa arvatud erinevad intressid - ühel hetkel oli FC Flora võlakoormus panga ees staadioni ehituse tõttu ligi 100 miljonit krooni - ja sealt võeti maha rahad, mille hankimisele aitas kaasa Eesti Jalgpalli Liit ehk UEFA-lt ja FIFA-lt tulnud summad.
Kas muude suuremate infrastruktuuriga seotud projektide õnnestumine või edasilükkumine mõjutab kõnealust maksegraafikut?
Graafik saab muutuda minimaalselt. Kui Kaljul läheb oma objekti leidmisega kauem, tõstame selleks mõeldud raha aastast aastasse edasi. Levadia Maarjamäe kompleksi eraldist liigutasime nii vist seitse korda. Aga liit sooviks muidugi, et Kalju leiaks ühise keele Hiiu staadioni omanikuga – see oleks klubi identiteedile tähtis.
Miks pole te nii olulisest otsusest avalikkust teavitanud?
Protsess pole veel lõpule viidud. Üldkogu tegi otsuse märtsi lõpul. Seejärel tuli oodata seadusega ettenähtud vaidlustamisaeg. 1. juuli oli hoonestusõiguse tasu ja maamaksu arvestamise kuupäev - seetõttu viisime põhitehingu läbi just siis. Järgnes suure hulga lepingute ümbervormistamine, mis ei ole veel lõpule viidud, kõige lõpuks tuleb kasutuskokkuleppe sõlmimine.
Miks rendib EJL uue omanikuna peaväljakut just Florale? Kuidas see otsus sündis ja kas ka teistele klubidele tehti pakkumine? Miks otsustati jätta klubi omandisse just too treeningväljak?
Oli üldkogu otsus, et Flora saab kompleksi kasutada järgmise 12 aasta jooksul samadel tingimustel, kui liit sai senise 12 aasta jooksul. Loogika oli elementaarses õigluses: kuna tehingu hind kujunes tehtud kulutuste järgi, siis treeningväljaku jätmine Florale oli tasu võetud riskide ehk siis pisarate, vere ja higi eest.
Teised klubid on saanud peaväljakut kasutada rahvusvahelistes mängudes tasuta ja Sportland Arenat üürida oluliselt alla omahinna – talvekuudel küündis gaasiarve 400 000 kroonini kuus. Ka identiteete ümber mängida ei olnuks jalgpalli huvides.
Flora peab aga tegema otsuse: kas ehitada treeningväljakutele väike klubistaadion, pakkuda liidule vahetust "staadioni juures olevad väljakud vs Kotka tänava kompleks" või kolmas ja neljas võimalus, millest vara kõnelda.
Igatahes saab klubi nüüd keskenduda enda arengule. Mõnevõrra kurb tõdeda, et peame alustama üsna nullist. Aga oleme oluliselt targemad ja kogenumad ning püüame juba järgmiseks hooajaks luua esindusmeeskonna, millele saab põhjendatult seada kõrgeid ootusi.
Sisehall valmib jaanuaris
EJLi president Aivar Pohlak avaldas, et kauaoodatud täismõõtmetes sisehalli ehitus Lillekülla algab peagi. "Alaliidu plaan oli ja on ehitada hall meistri- ja esiliiga klubide ning noortekoondiste kasutusse, et parandada tippjalgpallurite ettevalmistust. Ehitus algab sügisel ja järgmise aasta alguses on hall valmis," märkis ta.
Alaliidu infojuht Mihkel Uiboleht lisas, et Sportland Arena kunstmuruväljak on kavas arendada 2000-4000kohaliseks, et saaks võõrustada nii klubide, noorte kui naiste rahvusvahelisi mänge.
Kommentaarid