VIDEO: Nabi raudses haardes ehk Kuidas mul jäi koondisekohast 27 sekundit puudu (11)

Heiki Nabi kindlustas Londoni olümpial hõbemedali suuresti tänu hiilgavale kaitsele partermaadluses: ta liibus matile kui postmark, siples haarajal kalana eest ja peale kuubalasest kullamehe Mijain Lopez Nunezi keegi teda üle vedada ei suutnudki.

Õhtuleht otsustas Nabile tänapäeva maadluses nii olulises partermaadluses väljakutse esitada. Kuna olümpialgi jäädi eestlase kaitse murdmisega hätta, siis ründamisest loobusin. Aga kaitse: vaid 30 sekundit vastu pidada, mitte lasta end matil ümber käänata – kui raske see olla saab...?!

Proovime salarelva – libestit!

Et asi libedamalt läheks, otsustan sohki teha ja määrin keha enne matile minekut salaja õliga kokku. Sellise nipi abil alistas Valgevene sportlane Tsimafei Dzeinitšenka olümpia veerandfinaalis Ardo Arusaare, ja kuigi reeglite rikkumist tavaolukorras kuidagi heaks kiita ei saa, vajan ma praeguses matšis mingitki eelist.

Põlluste seletab võhikule reegleid ja ajalugu: kui vahepealsetel aastatel oli parteris vaid üks stardiasend, ristvööheite oma, siis nüüd võib peal olev maadleja valida selle ja klassikalise "käed seljal" vahel. Otsustame proovida mõlemat.

Esimesel juhul on ründaja külje peal ja vile tuleb kohe siis, kui käed on ümber neljakäpakil oleva kaitsja ära seotud ehk haare saadud. "Ristvööheite puhul sõltub palju kohtunikust. Kui oma mees on all, tuleb vile pisut varem, kui võõras, siis hiljem. Inimfaktor on suur," tutvustab Põlluste ala köögipoolt.

Teisel puhul on ründav pool ühel põlvel kaitsja taga ja niipea, kui ta paneb käed vastase seljale, annab kohtunik stardivile. Kaitsja viskub kõhuli, ründaja üritab haaret saada. Valestardi puhul piirdutakse alguses hoiatusega, seejärel antakse juba tehniline punkt.

Nabi, kes mu roided enne maadlema hakkamist lahkelt lahti ragistab, teeb kiire teooriatunni: "Kaitses peab pea töötama nagu arvuti. Tuleb reageerida vastase tegemisele, olla temast alati sammu võrra ees. Tuleb teada, mis petteid ta teeb, milliseid haardeid armastab, kuhu heidab. Nii kui pea kinni kiilub, tehakse sulle ära."

Mida ma valesti tegin? "Kõike!"

Selge sott. Lülitan arvuti peas sisse, ronin neljakäpukile matile ja olen stardivalmis: olgu krabajaks Nabi või vanakurat ise, mina maast ei kerki!

Käed puudutavad selga. Vile. Kõhuli! Paraku hangub arvuti kohe ja lööb ette sildi: error! Nabil kulub haarde saamiseks umbes sekund-kaks, siis keerutab ta mind nagu takutuusti ühele ja teisele poole: kõmm, kõmm, kõmm. Kolm ülevedu ja perioodi kaotus 0:6 on tõsiasi. Härrasmehena tõstab olümpiahõbe mu enne oma raudsest haardest lahti päästmist püsti ka. Kogu operatsioon kestab kokku 14 sekundit.

"Mis ma valesti tegin?"

"Kõike!" tuleb matimehe suust aus vastus.

Kiire analüüs: lebasin passiivselt nagu narts, rind peaks olema kõrgemal, haaret tuleks lõhkuda, matil tuleks vurrina keerelda, jälgida vastast.

Uus proov.

Käed, vile, kõhuli! Nüüd pean end veidi kiitma ja ütlema, et näitan kohati päris heatasemelist maadlust... no umbes kaks-kolm sekundit. Seejärel olen jälle haardes ja kõmm-kõmm-kõmm. Tuttav rutiin.

"Alguses roomasid mult eest ära, aga siis tulid tagasi otse sülle," võtab Nabi mu kangelaslikud vastupanusekundid kokku. Kolba-arvuti pole endiselt suutnud restarti teha, mul puudub parteris olles udunegi arusaam, MIDA oponent teha tahab ja KUIDAS seda vältida.

Alati saab minna hullemaks

Uus stardiasend: ristvööheide. Siinkohal tuleb tsiteerida Gattuso laiendit Murphy seadusele: "Miski pole eales nii halb, et ei saaks halvemaks minna." Uues haardes olles tekib üsna lootusetu tunne, Nabi tõuseb aga oma sipleva ohvriga rahulikult püsti ja lennutab mu elegantse kaarega maha. Ainuke positiivne asi on see, et ta on ristvöö heiteks ettenägelikult paksema mati kohale sikutanud ja kõik mu luud-kondid jäävad terveks. Proovime veel, tulemus on sama. Ka kolmas kord. Ja neljas. Vägisi hakkab tunduma, et see kõik pole juhuslik, vaid reaalne jõudude vahekord. Isegi pisut solvav on, et Nabi pole mu õlinippi tähelegi pannud, protestimisest rääkimata.

Annan alla.

***

Kuna küsija suu pihta ei lööda, uurin enne lahkumist igaks juhuks Põllustelt: ega ma koondisekutset nüüd vist ikka ei saa. Juba 1979. aastal esimest korda koondist juhendanud mees vaatab üllatunud pilguga mulle otsa, seedib kuuldut pisut ja jääb sõnades diplomaatiliseks: "Veel mitte. Eks näis, kui töökas oled."

Ka Jaan Talts jäi tõstesaalis jänni

Pärast ebaõnnestunud katset Heiki Nabiga maadelda tuleb peale väike nukrusepoiss: kuidas ma siis nii püdelaks osutusin, et juba kolme sekundiga selg prügiseks tehti?

Aga tasapisi hakkavad meenuma positiivsed asjad:

* Ma jäin terveks. Telepildis tundub maadlus olevat küll jõuline, kuid kõikvõimalike löömisaladega võrreldes oluliselt rafineeritum spordiala. Tegelikkuses on asi siiski karm: haare meenutab kruustange, vastase näppe muditakse mõnuga, ka valutavaid kohti ei säästeta, ikka vastupidi. Päris pahatahtlikke maadlejaid olla väga vähe, aga leidub lollpäid, kes teisele sihilikult haiget teevad. Nabi tunnistab pärast meie duelli, et tegutses väga ettevaatlikult, päriselt oleks asi olnud mitu korda kiirem ja karmim.

* Kõik objektiivsed näitajad olid Nabi kasuks. Kaal: 110 kg – 83 kg. Staaž: 17 aastat – 0. Tiitlivõistluste medalid: 2 – 0. Temal tegi suvel kõva laagri Poolas, mina mitte. Sedasi vaadates võtsin olukorrast maksimumi, teist kohta ei tule häbeneda. Või nagu ütles Nabi ise olümpial: „See on võidetud hõbe!“

* Kokkuvõttes jäin ühele pulgale tõstmises maailmarekordeid vorpinud olümpiavõitja Jaan Taltsiga. Temagi tuli kord maadlejatega jõudu proovima. „Talts oli 220 kilo üles tõuganud ja arvas, et mis see 90kilose mehe maast lahti saamine siis ära ei ole. Proovis nii minu kui ka Ants Nisuga, aga ei saanud hakkama,“ meenutab Henn Põlluste kahe Eestile palju kuulsust toonud spordiala omapärast kokkupuutepunkti.