Pikalt vindunud siseprobleemid, säravate tulemuste nappus, et mitte öelda puudumine ja sponsorite puudus – see oli ala tegelik seis.
Kas nelja aastaga on vähe või palju muutunud, peavad hindama kõrvalseisjad ja ujumissõbrad, kuid järgnevalt lühike kokkuvõte tehtust.
Alaliit on pärast kümmet aastat paigaltammumist ametlikult ühinenud Põhjamaade ujumisperega, tekkimas on püsiv ja oma sponsorvõrgustik (G4S ja Europark), rahvusvahelised tippvõistlused on alaliidu ja toetajate abiga jõudnud televaatajani, loodud on selgete põhimõtetega sportlaste rahastamissüsteem, käivitunud on kodus harjutava tipu ja järelkasvu ühistreeningute süsteem, edukalt tegutseb ka Audentese ujumisosakond.
Ala üldise populariseerimise käigus on palju tegeldud puuduvate ujulate probleemi teadvustamisega kogu Eestis, eri tasanditel on aktiivselt selgitatud ujumise algõpetuse ja kohustusliku kooliujumise vajalikkust. Alaliidu rahalise toetuse sai avaveeujumise sari.
Ning kõige olulisem: nii edukat tippujumise perioodi pole meil varem olnudki. Eestist on saanud ka rahvusvahelises mõttes tegija riik, sportlastele on jõukohane tiitlivõistluste medalite võitmine.
Mainida tuleb vist ka jõudsalt edasi nihkunud olümpiaujula rajamise projekti, mis ootab vaid struktuurfondide rahastuse tuge, eeltööd Tallinnas on tehtud!
Viimastel aastatel pööratakse üha enam tähelepanu järelkasvule, seda nii läbi rahastamisskeemi, milles võiks ja peaks olema rohkem raha, kui ka tiitlivõistlustel osalemise toetuste kaudu. Püramiidi põhja ei tohi unustada. Eesti ei saa elada ainult ühele–kahele tipule. Ujumine on tiimisport ja innustavate eeskujude mõju ei tasu alahinnata.
Mis puudutab suure osa tippude treenimist USAs ning selle mõju ja tähendust, siis Eesti spordi rahastamissüsteemist ei ole kodumaal tudeerival üliõpilasel just palju abi leida. Napib ka treeninguvõimalusi ja veeaega. Selle valguses on heades tingimustes ja korralikes ülikoolides praktiliselt tasuta õppimine ning harjutamine olnud suur kergendus nii sportlastele kui ka nende peredele.
Kas meie ujumine selle üle süsteemselt rõõmus peab olema, on juba iseasi. Maailma tippude sparringut ei saa me väiksesse Eestisse kunagi ja siin tuleks valehäbita tunnustada neid valikuid, mis on iga sportlase arengu seisukohalt parim lahendus.
Ei Martin Liivamägi, Jane Trepp, Triin Aljand, Martti Aljand ega Annika Saarnak poleks Eestis jõudnud tasemele, kuhu nad tänu USA tingimustele on jõudnud. Mõistagi ei pruugi Ameerika variant sobida kõigile. Pigem on see olnud USA maksumaksja sponsorabi, mis ei vabasta meid kohustusest teha üliõpilassportlastele selge rahastamis- ja treeningute toetamise süsteem.
Mis saab edasi? Kui mulle tehakse ettepanek, olen valmis kaaluma ujumisliidu presidendiks kandideerimist ka järgmiseks perioodiks. Tööd on veel palju.
Kommentaarid