Pohlak EMi Eestisse toomisest: "2020 on ebareaalne. Edasise suhtes räägime läbi ka Venemaaga." (4)

Pohlak vastas Õhtulehe küsimustele, mille ajendiks UEFA Täitevkomitee eilne otsus korraldada 2020. aasta EM-finaaltuniir üle Euroopa eeldatavalt 13 (suur)linnas.

Kas UEFA Täitevkomitee otsuses 2020. aasta EM-finaalturniiri korraldamise kohta oleks Eesti publikul pigem põhjust rõõmustada tekkinud teoreetilise võimaluse üle või pigem kurvastada, sest selgelt on kirjas, et mängud viiakse läbi Euroopa suurlinnades?

Oleme olnud nimetatud otsuse loomisel kaasas ja toetanud ka ise ideed, et selle turniiri formaat näeks pigem ette suurlinnades toimumist ning staadionite minimaalne mahutavus oleks 50 000 inimest. Lähtusime oma seisukoha kujundamisel loogikast, et kuna kõnealuse kontseptsiooni raames ei ole pigem reaalne mänge Tallinnasse saada, siis oleks meie maa ja rahva jaoks olulisuselt järgmine, et mängud toimuks Eestile võimalikult lähedal - Stockholmis, Peterburis, Kaliningradis, Varssavis. Pean neist Stockholmi ja Peterburi reaalseimateks variantideks, aga ka Kaliningradi positsioon pole halb, kui sinna uus staadion tehakse. Varssavi puhul on miinus 2012. aastal toimunud finaalturniir.
 
Kas Eesti Jalgpalli Liit on selle EMi suhtes lobitööd teinud või üldse mitte? Ehk kas üheks võõrustajaks saamine on reaalne või ei?

Pean selle turniiri raames mängude Eestisse ja Tallinna saamist ebareaalseks, sest konkureerida tuleb terve Euroopaga. Jutt käib 13 staadionist ja isegi 50 000 mahutavuse juures on konkurents piisav ja loogiline ring võimalikest kandidaatidest Euroopa kaarti vaadates tuletatav.

Jah, on olemas võimalus, et tehakse otsus viia turniir läbi näiteks üheksal 50 000-sel, kahel 40 000-sel ja ühel 30 000-sel staadionil. Aga kujutage siis ette konkurentsi 30 000-se staadioni kohale! Pigem arvan, et sellist varianti ei tule ja juubeliturniir on mõistlik läbi viia suurtel staadionitel.

Ei maksa ka unustada, et EM-finaalturniiriga seoses on meil peamine korraldamisega seotud tähendus seeläbi turniiril osalemine, mida 2020. aastal kasutada plaanitav formaat ei anna.
 
Millised on arengud seoses EURO 2024-ga?

Arengutest tasub rääkida kahes mõõtmes.

Esimene neist on olukord staadioniga ehk nagu ka varem öelnud olen, peab otsus ehitada A. Le Coq Arena 30 000-se mahutavuseni tulenema loogiliselt riigi ja rahva poolse otsusena. Selleks peab olema vajadus või vähemalt arusaam, et võimalik suurmäng või EM-finaalturniiril osalemine/turniiri võõrustamine koos staadioni võimalike teiste tähendustega - tantsupidu, tribüünide all TÜ Kehakultuuri Õppetooli ruumid vms - on piisav argument kulutuseks.

Teine mõõde on erinevad kontseptsioonid, millest üks juba varem kõneldud Läänemeremaade EM-finaalturniir sadamalinnades. Aga uuena on lisandunud korraldamine koos Venemaaga, mis kindlasti mingites tähendustes lihtsaim, aga teistes jällegi keerulisim ettevõtmine. Aga ka siin tasuks pigem kõnelda hilisematest tähtaegadest kui 2024, ka eelnevas lõigus kirjeldatud põhjustel.

Lisan ka asjaolu, et endiselt olen seda meelt, et EM-finaalturniirist oluliselt reaalsem on võõrustada üht suurmängu. Julgen väita, et kui meil on 2018. aastaks loodud vastavad tingimused, oleks Eesti Jalgpalli Liit valmis vabariigi 100. aastapäeva tähistamiseks tooma siia Euroopa Superkarika mängu augusti lõpus, kus vastamisi Meistrite Liiga ja Europa Liiga võitjad.