Mis ühendab tippsportlast ja psühhopaati: võidujanu, enesekesksus ja külm pea (6)

Lõuna-aafriklane Oscar Pistorius (26) oli sangar, keda imetles kogu spordimaailm. Juba väikese poisina mõlemast jalast ilma jäänud, suutis ta proteesidel võidu joosta mitte ainult paraolümplaste, vaid täiesti tervete meeste konkurentsis.

Pistorius innustas paljusid, oli kodumaa rahvuslik uhkus. Ta nautis kuulsust, rikkust ja, nagu tabloidid kinnitavad, ka ilusate naiste imetlevat tähelepanu.

Kuni 14. veebruaril rabas avalikkust pommuudis: Pistorius tulistas oma sõbranna Reeva Steenkampi surnuks ning võeti mõrvas kahtlustatavana vahi alla. Enam ei kirjutatud-räägitud tema sportlikest saavutustest, vaid plahvatusohtlikust iseloomust, mis avaldunud mitmes varasemaski intsidendis. Välja ilmus üks sporditähe ekssõbranna, kes väitis, et pääses Pistoriuse küüsist napilt eluga, ja nentis: "Oscar ei ole see, kelleks inimesed teda peavad."

Psühholoogid: tippu jõuab vaid eneseimetleja

Mis Pistoriusega siis juhtus? Või oli ta algusest peale nagu püssirohutünn, õnnetus, mis kisendas tulles?

Eluterve loogika ütleb, et neis, kes suudavad läbi lüüa nii ebainimlikult karmis maailmas nagu tänapäeva tippsport, peab samuti olema midagi ebainimlikku. Teadusuudiste ajakirja Scientific American väitel on tippsportlastel ja psühhopaatidel nii mõndagi ühist.

Mõlemad suudavad pingeolukorras rahu säilitada ning varasemad kaotused unustada. Mõlemad on valmis eesmärgi nimel enda huve kõigi teiste – ka pere ja sõprade omadest – kõrgemale seadma. Edukatel sportlastel on peale füüsilise võimekuse anne tabada vastase nõrkusi ning nende pealt kasu lõigata. Nad ei põe ega kahetse, vaid keskenduvad ainult käesolevale hetkele. Kes seda ei suuda, ei jõuagi tippu või põleb kiiresti läbi.

Tuntud USA ajakirjanik Buzz Bissinger arutleb veebiajakirjas The Daily Beast, et ehk oleks aeg loobuda tippsportlasi ümbritsevast kangelasemütoloogiast: "Nad on nartsissistid. Peavadki olema – teisiti ei suudaks nad täiuslikkuse poole püüelda. Nad on inimesed, kelle jaoks eesmärk pühendab abinõu."

Ka psühholoogid on sellele kinnitust leidnud. "Enesekesksed ja oma võimetes kindlad sportlased peavad pinge all paremini vastu," vahendab Wales Online Bangori ülikoolis valminud teadustööd. Uurimus tõestas, et mida lähemal absoluutsele tipule, seda suuremat osa mängib sportlase võiduvõimes tema isiksusetüüp – see on võti, mis aitab mõista, miks mõni sportlane trennis hiilgab, aga tähtsatel võistlustel alati läbi põrub.

"Nartsissistide edu stressirohkes olukorras tuleneb sellest, et kui tema sooritus õnnestub, saab ta auhinnaks seda, mille järele kõige rohkem januneb – imetlust," sedastab doktor Ross Roberts.

"Tundsin, et võin teha, mis iganes pähe tuleb, ja pääsen alati puutumatult. Arvasin, et kuna olen kõvasti tööd rüganud, on mul ka täielik õigus teele sattuvatele kiusatustele järele anda. Kuna raha ja kuulsust mul jätkus, polnud vaja neid kiusatusi ka kuigi kaugelt otsida," tunnistas golfitäht Tiger Woods, kelle maine varises põrmu 2009. aastal, kui kõmuleht National Enquirer paljastas ta salasuhte seltskonnadaam Rachel Uchiteliga.

Ühele skandaalile järgnes teine – selgus, et ontliku abielumehe ja laste isa fassaadi taga varjab end tiirane naistekütt, kel on olnud lugematuid abieluväliseid afääre. Lõpuks ei üritanud ka Woods ise enam tõde salata, vaid palus perelt ja fännidelt vabandust. Tema abielu rootslanna Elin Nordegreniga purunes ning iidolis pettunud sponsorid taganesid lepingutest.

Lance Armstrong valetas, sest on psühhopaat?

Kui dopingupatuseks osutunud seitsmekordne Tour de France’i võitja, jalgrattur Lance Armstrong jaanuaris telepihiema Oprah Winfrey vastas istudes aastatepikkuse külmaverelise petmise ja valetamise lõpuks üles tunnistas, imestasid paljud netikommentaatorid ja ajakirjanikud, kuidas suudab sportlane sellisel teemal rääkides peaaegu emotsioonivaba ilme säilitada ega vala ainsatki pisarat.

Kuigi Armstrong väitis, et kahetseb, polnud tema kehakeel sellega kooskõlas. Kohe tekkis kahtlus Armstrongi motiivis – kas ta pihib seepärast, et tõesti kahetseb? Või üritab end avalikkuse poolehoiu kerjamiseks siiraks patukahetsejaks maalida, et seeläbi midagi saavutada? Paraku kipub kaalukauss teise variandi poole kalduma, sest intervjuus tunnistas Armstrong, et tema suurim soov on jälle võistelda, ja ta palus halastust.

Väljaandele The Australian kommentaari andnud psühholoog Chris Golis väitis, et Arm-

strong on klassikaline korporatiivne psühhopaat ehk inimene, kes trügib tippu teisi jalge alla sõtkudes. Sellist liiki psühhopaadi edu võti olevat tema sarm, empaatiavõime puudumine ning erakordne valetamis- ja manipuleerimisanne. Elu olevat Armstrongi-moodi inimestele mäng, kus on ainult võitjad ja kaotajad, ning nemad peavad iga hinna eest ja vahendeid valimata võitjate poolele jääma. "Sportlased ja treenerid ei usu mitte reeglitesse, vaid reeglite murdmisse nii, et nad vahele ei jääks," kirjutab ajakirjanik Bissinger The Daily Beastis.

Briti psühholoogi Kevin Duttoni kinnitusel tunduvad psühhopaadid väliselt täiesti tavaliste inimestena ning kasutavad oma sarmi selleks, et ohvreid ümber sõrme keerata. Neil olevat rohkesti kasulikke omadusi, näiteks võimetus hingepiina tunda ja luhtumisi isiklikult võtta.

"Kõik need omadused aitavad elus kaugele jõuda. Sportlastel on väga palju psühhopaatidele omast," kinnitab ka Dutton. Spordikaupade tootja Nike reklaamlause "Just do it!" ("Lihtsalt tee seda!") kõlavat Duttoni sõnul nagu tüüpilise psühhopaadi moto: "Kui psühhopaat midagi tahab, siis läheb ja võtab ta selle otsekohe."

Kas tippsportlasel on mõrvaks eelsoodumus?

Duttoni sõnul tuleb eristada korporatiivseid psühhopaate kriminaalsetest. Iga psühhopaat, nagu ka kõik tippsportlased, ei lähe seadusega pahuksisse. Ebameeldiv ja hoolimatu inimene olla pole ju karistamisele kuuluv kuri-tegu.

Ent: "Kui sul on kõik psühhopaadi omadused ning sa juhtud olema loomupäraselt vägivaldne, pealekauba küllaltki rumal, pole su väljavaated just kenad – tõenäoliselt lööd kellelgi baaris pea lõhki ja satud vangikongi."

Oscar Pistoriuse tausta avanud väljaanded kaevasid välja mitu varasemat juhtumit, millest ilmnes jalutu jooksja äkiline temperament ja agressiivsus. Muu hulgas olevat ta armukadedushoos ähvardanud konkurendil jalaluud murda.

Kodumaised näited: Värnik ühelt, Šmigun ja Kanepi teiselt poolt

Eksib see, kes arvab, et Eesti sportlased on kui tundetud monstrumid ja pole iial psühhoprobleemidega kokku puutunud. Kahtlemata pole näited nii dramaatilised kui Pistoriustel, Armstrongidel, Woodsidel ja teistel maailmanimedel, aga nad on olemas.

Ilmselt rabavaim on kümnenditaguse odaässa, eksmaailmameistri Andrus Värniku lugu. Ta on saanud abi nii psühholoogidelt kui ka psühhiaatritelt. Suvel 2004 kutsuti talle Käärikule kiirabi ja viidi allergilise astmahoo järel kliinilise surma seisundis koguni Tartusse reanimatsiooni.

Järgnesid korduvad paanikahood, on Värnik ise tunnistanud. Vaid üks näide paljudest: ta on meedias rääkinud, kuidas aasta hiljem teel auto peatas, ohutuled läitis ja taas kiirabi kutsuti.

Mänedžer Aivar Karotamm on Värniku tervisehädade ja sellest tekkinud vaimsete hälvete kohta lausunud: "Närvid pole tal kaua korras olnud. Vahel on tal isegi raske hingata, söögiisu kaob ära ja unega tekivad probleemid."

Kristina Šmiguni õõvastavad unenäod

Märksa sagedasemad on aga juhtumid, kui hingetohter kasvab sportlasega täiesti kokku. Näiteks suusakuninganna Kristina Šmigun-Vähi suhtles psühholoog Mare Porgiga vaat et iga päev ja pidas teda peaaegu pereliikmeks.

Rahvuskangelase seisusse tõusnud Kiku räägib oma raamatus:

"Jõed voolasid edasi. Teatasin Mihkel Mardnale, et vajan väga head spordipsühholoogi. Ta pakkus välja Mare Porgi, kel pole küll vähimatki pistmist spordiga, ent kõiges muus on tipptasemel. Olin skeptiline. Senised kokkupuuted ebasportlike psühholoogidega olid tekitanud kõhklusi ja kahtlusi. Soostusin siiski kohtuma.

Pork oli otsekohene: "Miks sa tulid?"

"Vajan abi. Üks talv teise järel vajun auku, jään haigeks, eneseusk kaob. Mind painab kohutav hirm, et olümpiavõit jääb ainult unistuseks."

Ma rääkisin ja rääkisin ja rääkisin. Pork kuulas ja kuulas ja poetas üht-teist vahele. Ta ei õpetanud ega öelnud, kuidas on õige või vale, vaid lubas oma kogemuste ning näidete põhjal aimata, millisest suunast peaksin otsima valguskiirt.

Et õppida mind tundma, palus ta mul kirjutada üles unenägusid. Mis järgnes, oli ühtaegu hämmastav ja õudne, erakordne ja põnev.

Olen kirglik unenägude vaataja – kes tahab, see näeb –, kuid ei osanud tähendusi leida ega mõista. Nagu selgus, olid unenäod enamasti seotud võistluse ja võitlusega. Mida aeg edasi, seda agressiivsemaks need muutusid.

Esmalt kammitses mind ärevus. Unes pistsin suusarajal rinda soomlannadega ja kaotasin või jäin starti hiljaks või murdsin suusaklambri. Siis hakkasin unes alatasa kellegi eest põgenema ja ühtäkki õppisin lendama. Milline võimas ja kummaline kogemus! Üritasin ööde kaupa saada jalgu maast lahti ning lõpuks... Ma hõljun. Ma lendan! Elasin kui kahte elu: päriselt ja unes.

Olümpia lähenedes hakkasin võitlusi võitma. Pidasin hiigelmaoga lahingut elu ja surma peale ning kõige tipuks tapsin inimese. Santa Caterinas olümpiaeelses laagris nähtud unenägu oli õõvastav. Peksin kogu jõust pikkade blondide juustega naisterahvast, püüdsin siis uputada, surudes ta pead vee alla, ning viimaks lõikasin noaga kõri läbi. Ühe hoo ja vähimagi kahetsuseta. Rapsisin käed verest puhtaks ning jalutasin tagasi vaatamata minema.

Ärkasin, hirmuhigi otsaees. Mis minuga toimub!?

Pork selgitas, et need on head märgid, mis tähendavad, et alateadvus, hing ja keha on võitluseks valmis. Olen kui näljane loom, valmis rebima kõiki lõhki. Minus oli tärganud halastamatu tapjainstinkt. Erootilised nägemused omakorda peegeldasid, et pakatan energiast. Liikusin õiges suunas."

Kanepi valis treeneri asemel psühholoogi

Vähem kui aasta eest läks Eesti paremate naissportlaste sekka kuuluv Kaia Kanepi lahku treener Silver Karjusest. Kanepi pole soovinud juhtunut põhjalikumalt kommenteerida, kuid hüljatud juhendaja sõnul tingis koostöö lõpu täiesti üheselt toosama Mare Pork.

"Pork hakkas Kaiat valmistama ette sportlaskarjääri lõpuks ning tahtis temast teha 39aastast kanalajuhatajat Maalit. Ei saa kaht asja korraga teha – tippsporti ja samal ajal mõelda ette, et mis ma pärast karjääri lõppu teen," põhjendas Karjus, mis tema ja Kanepi vahele lõhe lõi. Kuna Pork ei tahtnud väidetavalt Karjusega suhelda, pannud treener sportlase fakti ette – kas tema või psühholoog. Kanepi valinud Porgi.

Pistoriusel leidub eelkäijaid

Oscar Pistorius pole kaugeltki ainus tippatleet, keda mõrvas süüdistatud. Alles paari kuu eest vapustas samuti USAd sealmail tuntud ameerika jalgpalluri Jovan Belcheri juhtum, kes tulistas surnuks oma naise ja seejärel ka iseenda.

Kõige kurikuulsam sporditähega seotud mõrvalugu kannab aga nimetust "O. J. Simpsoni juhtum", mis tipnes Simpsoni endise naise Nicole Browni ja tema meestuttava Ronald Goldmani tapmisega 12. juunil 1994.

Mõrvas kahtlustati ameerika jalgpalli ja näitlejana staariseisusse kerkinud Simpsonit, kes olnud haiglaselt armukade ega talunud mõtet, et ta endine naine mõne teise mehega õnnelikuks saab.

Kuigi asitõendid ei osutunud Simpsoni süüdimõistmiseks piisavaks, peavad paljud teda tänase päevani mõrtsukaks. "Sotsiopaadid ei tunne kahetsust. O. J. Simpson arvab, et seisab väljaspool seadust," kommenteeris mõrvarite profileerija Pat Brown CNNile.

Kohtupsühholoog Brian Russell täiendas: "Kui inimesel avastatakse mingi suur anne nii varases lapsepõlves nagu Simpsonil, kipub minema sedamoodi, et muid omadusi peale selle suure ande tal enam välja ei arendatagi."

Russell nimetab niisuguseid väiklasteks isiksusteks, kes ise peavad ennast suureks. Säärased üliandekad inimesed olevat harjunud, et nende talent vabandab kõik pahed, ja vabastavad end igasugusest vastutusest.