Karin Laine: "Kui poisid poleks mind leidnud, oleksin surnuks külmunud!" (2)

Rõuge vanaproua Karin Laine on Eesti suusatamise grand old lady. Elu aeg sporti teinud legendaarne spordidaam on suusatamises 32kordne veteranide maailmameister. Peale selle on ta MMidelt saanud 12 hõbe- ja kaheksa pronksmedalit. Teistest medalitest ja karikatest rääkimata. Tänavuselt MMilt Itaaliast tuli ta koju kolme kuldmedaliga – distantsid 5, 10 ja 15 kilomeetrit. 19. aprillil oli tal plaan minna Tallinna, et sealt siis kutsutud külalisena astuda Finlandia laevale suusahooaja pidulikule lõpetamisele. Paraku sinna ta ei jõudnud.

Päev varem oli Rõuge rahvamajas tantsuproov. Karin Laine (83), kes oli tol õhtul sohvriks oma tantsukaaslasele, sõidutas sõbranna Võrru ära. Kuna Lõuna-Eesti haiglas oli samal ajal üks Karini tuttav, otsustas spordidaam teda sinna vaatama minna.

Kui ta oli haiglast väljunud ja läks parklasse oma auto juurde, juhtus midagi, mida Karin ise täpselt ei mäleta.

Leiti haiglast 200 meetri kaugusel

"Läksin auto juurde ega saanud võtit lukuauku panna. Libisesin, ja muud ma ei mäleta. Siis mäletan alles seda, kui järgmisel päeval end haiglavoodist leidsin, peas kaks õmblust," meenutab Karin. Nüüd ta teab, et ta kukkus kella 19.30 paiku ja leiti haigla parklast kella 22.30 ajal: "Kolm tundi olin maas pikali. Olin auto juures, mobiiltelefon oli kõrval olnud, autovõti oli mul käes olnud."

Karin, kes enne toda aprillikuist traagilist sündmust oli oma elu jooksul viis korda haiglas olnud, jäi Lõuna-Eesti haiglasse kümneks päevaks. "Oli aprilliõhtu. Külm oli. Kehatemperatuur oli mul olnud 33 kraadi," ütleb spordidaam, kes tänab südamest oma elupäästjaid.

Tol õhtul autoga ringi sõitnud ning juhuslikult haigla parklasse pööranud Kris, Taavi ja Rauno leidsid Karini lamamas kõigest 200 meetri kaugusel haiglast.

"See koht on praktiliselt valgustamata," ütleb Kris (22). "Läksime autost välja. Keegi ütles, et siin on inimene pikali maas. Ei uskunud alguses seda. Vaatasime, et on jah. Läksime ligi. Ta oli väga kahvatu. Elutundemärgid olid olemas: ta hingas. Küsisime, et kas ta saab rääkida ja mis juhtus. Aga ta ei vastanud midagi. Ta ei kontakteerunud üldse. Õnneks oli ta külili asendis – ta oli täpselt õiges asendis, nii nagu peab. Riided olid tal märjad, maapind oli niiske. Ikkagi külm oli väljas, lumehanged olid sealsamas kõrval."

Kris ja ta eakaaslased kutsusid kiirabi. "Kiirabi on põhimõtteliselt 200 meetrit eemal," räägib noormees. "Ütlesime talle, et kiirabi tuleb ja aitab teid. Tundus, et ta muutus siis kohe rahulikumaks – enne ta justnagu värises. Ootasime kiirabi. Mõtlesime, et kui nüüd peaks midagi juhtuma, siis oleks väga irooniline, kui inimene sureb ära haigla kõrval. Kiirabi tuli kiiresti, ta tõsteti kanderaami peale ja viidi ära."

Üle 100 korra verd andnud

Kris ei tundnud kohe ära, kelle elu nad päästsid. Hiljem sai ta teada, et see oli Karin Laine, legendaarne südi ja energiline spordidaam, kellega Kris on isegi orienteerumisvõistlustel trehvanud.

"Seal haigla juures ei liikunud mitte kedagi. Üks või kaks autot sõitis mööda, aga need olid tee peal ja ei näinud seal teda," ütleb Kris, jäädes tagasihoidlikuks: "Ega meil olnudki vaja palju teha – vaid kiirabi kutsuda."

Karini meelest noormehed tagasihoidlikud olema ei peaks. "Hea, et nad sel ajal sõitsid seal ja parklas olid. Kui poisid poleks mind leidnud, oleksin surnuks külmunud!" ütleb Karin, kes kinkis elupäästjatele maiustusi ja kohvi. Suusaveteran ütleb, et oma doonoriaja jooksul andis ta üle 100 korra verd ning vetelpäästjana tegutsedes tõi järvepõhjast välja 18 inimest. "Kõige raskem oli oma noorima poja päästmine talvel," lisab Karin, kes doonorlusest ja vetelpäästest räägib seepärast, et: "Eks nüüd oli siis käes see aeg, kui mind oli vaja aidata ja päästa."

"Teda ei saanud ka keegi päästmata jätta, kui ta ise on nii palju inimesi päästnud," ütleb seepeale Kris, kes peab Kariniga juhtunut imeliseks pääsemiseks. "Endal oli hea tunne küll, et sai kellegi jaoks head teha."

Juba läheks võistlustele

"Kaitseinglid kaitsesid mind!" jätkab Karin, kes elas omal ajal üle ka karmid ja keerulised Siberi-aastad. "Ma tänan poisse. Ma elan ja olen mõistuse juures ja ma saan liikuda. Arst ütles, et võin õnnelik olla – kõik see lõppes hästi." Karin peab oluliseks plussiks seda, et ta on kogu elu liikunud ja sporti teinud.

Kas te veel võistlustele lähete? "Kui arst lubab. Ma ei tohi kummargil midagi teha. Ei tohi aias kitkuda ega mitte midagi," ütleb Rõuge suusaveteran esmalt. Veidi hiljem tuleb ta teema juurde tagasi: "Kui lastakse võistlema, siis lähen. Andsin arstile ausõna: kui võistlen, siis ei kiirusta."

Kunagisel vetelpäästjal ei soovitanud arst enam ujuma minna. "Kroolida ei tohi, aga võib-olla ainult siis käin järves, kui olen vees püsti – pea väljas," muigab Karin Laine, kes peab plaani osaleda järgmisel aastal Prantsusmaal

järjekordsel veteranide suusa-MMil.

Riigikogu liige spordidaamile: "Mine tööle!"

Rõuge suusaveteran Karin Laine otsib endale ise sponsoreid, et saaks käia kaugetel maadel suusaveteranide MMil. Tal on palju toetajaid, eraisikutest asutuste ja firmadeni välja. Kord küsis Karin kodukandis abi ka ühelt riigikogu liikmelt. "Pange see kindlasti lehte!" soovis ta. "See riigikogu liige ütles mulle nii: "Mine tööle! Teeni ise!" Igatahes väga häbematu."

Norra suusakuulsus andis põsemusi

Esimest korda osales spordidaam Karin Laine veteranide suusatamise MMil 1994. aastal. "Nii hea tunne on, kui sinimustvalge tõuseb vardasse ja mängitakse Eesti hümni. Pisar tuleb silma! See on suur suusapidu! Nagu laulupidu!" kirjeldab ta emotsioone.

Ühel MMil pani talle medali kaela Norra legendaarne suusaäss Bjørn Dæhlie. "Ta andis mulle põsemusi! Pärast ei pesnud ma tükk aega seda põske!"

Karin võistleb 80–85aastaste vanuseklassis, viimasel MMil Itaalias oli konkurendiks kolm eakaaslast. "Mul ei ole kiirust taga. Sõidan rahulikult," ütleb 32kordne maailmameister.