VAHVAD KÕMRID: Walesi klubi Bala Town mängijad ei saa jalgpalli mängimise eest palka, ent suhtuvad võimalusse armastatud alaga tegeleda suure austusega. Kui täna Levadia vastu kaotust välditakse, on tasuks pääse Euroopa liiga teise eelringi. Vasakul avamängus Levadiale värava löönud Ian Sheridan, vasakult teine peatreener Colin Caton.Foto: Arno Saar
Ott Järvela 11. juuli 2013 07:00
"Kõik mängijad said Eesti-reisiks töölt priiks. Ning trenni tegime iga päev, mitte kaks korda nädalas, nagu muidu tavaks," muheleb Bala Towni peatreener Colin Caton. Walesi amatöörid võivad täna Levadia täisproffide eurotee lõpetada. Ja see poleks Eesti jalgpalli jaoks esimene säherdune häbi.

Kui Eesti jalgpallikoondise mängijad 2011. aastal pärast Fääri saartelt saadud 0:2 kaotust koju lendasid, võtsid lennuki tagumises otsas istunud fännid – veidi napsised, aga see-eest ääretult nördinud – üles ansambli Kuldne Trio laulu "Kes ei tööta, see ei söö!".

"Ärimehed, ametnikud,

madrused ja admiralid,

kohtunikud, luuletajad,

leemekulbi liigutajad.

Karjakud ja agronoomid,

kalurid ja postiljonid,

seltsimehed, esimehed,

töölised ja perenaised..."

kaikus lennukis laulujoru. Tegu oli otsese vihjega Eestit 2:0 nüpeldanud Fääri saarte mängijate igapäevaametitele – väravas oli linnavolinik, kapteniks puusepp, koosseisus ka autode müügimees ja aknameister. Jah, selle kõrvalt tegeleti tõsiselt jalgpalliga, aga mitte põhitööna.

Bala Town ei maksa kellelegi pennigi palka

Eelmisel teisipäeval Walesis peetud Euroopa liiga esimese eelringi avamängus Levadia 1:0 alistanud Bala Towni mängijad on sama masti mehed. "Mõned ehitajad, kolm noortetreenerit, neist kaks töötavad FC Liverpoolis, elektrik, torumees," loetleb Caton mängijate ameteid. "Jalgpalli mängimise eest ei maksa me kellelegi pennigi. Klubil pole selleks raha."

Kui kahe aasta eest Eesti koondisega samas lennukis viibinud vutifännidele tundus uskumatu ja ei mahtunud hinge, kuidas suutsid Eesti profijalgpallurid kaotada Fääri saarte poolproffidele, siis järgmise nähvaka sai Eesti jalgpall kätte nobedasti – Luksemburgi poolprofiklubi Differdange lülitas juulis 2011 eurosarjas konkurentsist välja Levadia.

Täna on oht järgmise kurva peatüki sünniks, kui Kadriorus võõrustatakse mullu Walesi kõrgliigas 7. koha saanud, ent kerge ime läbi eurosarja jõudnud Bala Towni. Palju suurema ime – vähemalt enda meelest! – saatsid vahvad kõmrid korda eelmisel nädalal Levadiast jagu saades.

"Bala Towni klubi jaoks on see kõik nagu unistuses või unenäos elamine. 10 aastat tagasi olime sisuliselt rahvaliigameeskond, aga pärast seda oleme pidevalt tõusnud. Eelmise hooaja lõpp õnnestus hästi, jõudsime esimest korda eurosarja ja võit Levadia üle oli meie 14. järjestikune. Ning meil on reaalne variant järgmisse ringi pääseda! Jah, kordusmäng Levadiaga on mu elu tähtsaim," räägib Caton.

Miks aga Eestis profipalka saavad jalgpallurid teiste riikide amatööridele alla jäävad? Esimene eeldus on jalgpalli ettearvamatu iseloom – lõppude lõpuks polnud kuigi loogiline ka see, et Levadia 2009. aastal Poola meistrist Krakowi Wislast jagu sai või Eesti koondise jõudmine EM-valiksarja play-off’i.

Ent juhus pole kindlasti ainuke põhjus. Ei tasu unustada, et näiteks Bala Town tegutseb Suurbritannias, mille jalgpallikultuur on sama vana kui jalgpall ise – poolteist sajandit. Bala Towni mängijad ei pruugi olla profid sissetuleku mõttes, ent on seda kahtlemata suhtumiselt jalgpalli.

"Näiteks vähemalt pooled mu mängijad on täiskarsklased. Mitmed neist on endised profijalgpallurid, kes oskavad oma keha ja füüsilise vormi eest hoolt kanda. Kui meeskonnaga teeme trenni teisi- ja neljapäeviti, siis mängijad harjutavad ka individuaalselt," rääkis Caton.

Neil pole muud võimalust, sest konkurents on korralik. Kui keegi end lõdvaks laseb, ootavad ukse taga järgmised tüübid, kelle jaoks oleks poolprofistaatus unistuse täitumine. Isegi, kui rikkaks ei saa, siis vinge asi on ka jalgpallurina elamine.

Kohtumine Levadia – Bala Town algab Kadrioru staadionil kell 19. Levadia vajab edasipääsuks kaheväravalist võitu.

Levadia eeldatav algkoosseis:

Roman Šmiško; Maksim Podholjuzin, Aleksei Jahhimovitš, Artjom Artjunin, Aleksandr Kulinitš; Artur Pikk, Aleksandr Dmitrijev, Ilja Antonov, Igor Subbotin; Rimo Hunt, Artur Rättel.