Sport: Värsked spordiuudised Eestist ja välismaalt

33 aastat tagasi Moskvas: Eesti olümpiasangarid tüdinesid kalamarjast! (6)

Deivil Tserp, Moskva, 10. august 2013 08:00
VÕIMAS: Lužnikis on eestlased varemgi säranud. Täna algaval MMil on üheksal meie kergejõustiklasel uus võimalus. Foto: Tairo Lutter
Olümpiavõitja Uudmäe, pronksimees Tamm ja Puuste pajatavad Moskva mängude mälestusi.

Moskvas algab täna kergejõustiku MM samal areenil, kus 1980. aasta olümpial särasid Jaak Uudmäe, Jüri Tamm ja Heino Puuste, saades vastavalt kulla, pronksi ja neljanda koha.

Spordilegendid meenutavad Õhtulehe palvel toonase tippsündmuse lõbusamaid seiku. "Olen osalenud neljal olümpial, aga niisugust küllust kui Moskva mängudel ei ole kuskil näinud," räägib Tamm.

Tamme kinnitusel seisid söökla nurgas suured jäänõud, mis olid punast ja musta kalamarja pilgeni täis. Sportlastele serveeriti ka kala, mille kilo hind võrdus toonase teenistuja kuupalgaga.

Samas ütlevad Uudmäe ja Puuste nagu ühest suust, et lõpuks tekkis hõrgutistest tüdimus. "Kalamarja oli eelnevates laagrites juba nii palju söödud, et seda enam keegi ei tahtnudki," lausub Uudmäe.

NSV Liidu koondis andis enne olümpiat vormile viimase lihvi Podolskis, kuhu toodi Siberist karupoeg Miška, suurvõistluse maskoti nimekaim. "Toiduainete üleküllusest ägavas laagris toideti teda ainult parimate paladega," räägib Tamm.

"Aga kui elus on liiga palju head, rikutakse nii inimene kui ka loom ära. Karu karv muutus imelikuks, kõht läks lahti, tekkis palavik."

Jüri Tamm käis KGB muuseumis

Uudmäe sõnul rippus söökla fuajees suur liikuvate lehtedega kalender, kus oli kirjas, mitu päeva on veel olümpiani jäänud. "Et see jumala pärast kellelgi meelest ära ei läheks," tõdeb ta kerge irooniaga.

Podolskis oli rahulik laager: harjutati intensiivselt ja lihviti tehnikat. Sportlastel jäi küllalt palju vaba aega. "Põhiline oli siis kaardimäng ja lühiajalised jalutuskäigud, et mitte jalga nüriks jalutada," pajatab Uudmäe.

Tamm pääses ekskursioonile KGB keskmuuseumisse, kuhu lihtsurelikke tavaliselt ei lubatud. "Muuseumis oli välja pandud andekate inimeste kätetöö, valdavalt relvad. Enim tähelepanu tõmbas alumiiniumkeedupottidest ehitatud helikopter, mille jõuallikas oli käsisae mootor. See tehnikaime valmistati vanglas. Hämmastav, et kopteri valmistanud mees tõusis ka õhku ja lendas üle vanglamüüride vabadusse."

Uudmäele ja Puustele jättis kustumatu jälje mällu mausoleumi külastamine. "Esimene kord oli isegi päris huvitav," kinnitab odaviskaja. Kolmikhüppaja jätkab samal lainel: "Leninit läksin hea meelega vaatama. Varem polnud käinud, sest alati olid järjekorrad väga pikad. Meid viidi väljaspool järjekorda sisse."

Olümpiakülla läksid meie loo kangelased nädal enne võistlust. "See oli väga ilus, tol ajal nagu kapitalistlik oaas," nendib Uudmäe.

Puuste lisab: "Midagi sarnast polnud varem näinud, elasime ju nagu kapslis."

Lõbutüdrukud aeti linnast minema

Moskva mängude ajal ilmusid poelettidele kaubad, mida seal tavapäraselt polnud – Soome mahlad ja või, Fanta ning palju muud. "Staadionil kõndisid mehed, balloonid seljas, ja lasid sulle plastiktopsi vurtsuga Fantat, see oli täielik Ameerika," märgib Uudmäe.

"Moskva oli ilus, ainult et kaunimad naised saadeti küladesse, see oli paha," jätkab Uudmäe muigamisi. "Linn oli jumalast tühi, isegi raudteejaamades, mis tavaliselt kubisesid rahvast, polnud peaaegu kedagi."

Uudmäele saabus toeks lapseootel abikaasa Maie. "Nii et Jaanus (kolmikhüppajast vanem poeg – toim) on tegelikult kaks korda olümpial käinud: Moskvas 1980 ja Londonis 2012 – mõlemal korral oma raha eest."

Maie pettus aga poksis. "Seal olid kerged mehed, keegi pikali ei kukkunud, nii igav oli. Poksi ta rohkem vaatama ei läinudki."

Muide, kergejõustikupiletid olid odavad, vene inimesele tehti allahindlus. "Maie sai kõik võistlused ära vaadata. Staadion oli ju pooltühi, eriti eelvõistluse ajal. Välismaalased jäid ju boikoti tõttu tulemata."

Uudmäe kiidab Lužnikid

Uudmäe võistles legendaarsel Lužniki staadionil esimest korda 1974. aastal. "Hüppasin NSV Liidu maanoorte mängudel napilt üle 15 meetri ja sain pronksmedali. Esimesed kolm pääsesid NSV Liidu meistrivõistlustele. Nii et ma olin juba boss."

Lõpetuseks osutab Uudmäe, et Vene ajal polnud mobiiltelefone, isegi tavalisi lauatelefone nappis. "Praeguses mõttes täiesti hullumeelne olukord, aga elu elati rahulikult ära. Maie tuli olümpiaküla väravasse ja ootas nii kaua, kui saabub mõni tuttav, kellel ta palus mind üles otsida."

Kerge naps peletas võistlusärevuse

Väike napsuvõtmine käib vahel tippspordi juurde, avaldab Moskva olümpial odaviskes neljandaks tulnud Heino Puuste. "Alkoholi ei tarvitatud purju jäämise eesmärgil, vaid selleks, et saaks võistluseelse pinge maha," selgitab ta.

Olümpiaeelses laagris Podolskis käidi poes suure kambaga. "Jalutasime läbi heinamaa, päris pikk maa oli minna – teist korda ei viitsinud sama teekonda ette võtta," lausub Puuste. "Vene viin oli jube," lisab ta ja võdistab õlgu.

Vasaraheites pronksi võitnud Jüri Tammel oli oma tava. "Tähtsate jõuproovide ajal võtsin enne magamaminekut sada grammi konjakit, et peatada sisemine põlemine," märgib ta.

"Parim vorm oli siis, kui nägin unes, et jalad ei liigu ning heidan kogu aeg sektorist välja. Järgmisel päeval sündis tavaliselt hea tulemus.

Aga kui unes laabus kõik muretult, viskasin end juba magades tühjaks," jätkab Tamm.

"Et nii ei juhtuks, oli vaja natuke konjakit mekkida. Finaalieelsel õhtul tabas mind ebaõnn. Restoran suleti kerge kisma tõttu üheks päevaks."

Jaak Uudmäe: tahtsin hüpata 17.50!

Moskva olümpial tegi Eesti kergejõustiklastest parima etteaste kolmikhüppaja Jaak Uudmäe, triumfeerides 17.35ga.

"Olin pikka aega terve olnud," räägib ta.

"Tavaliselt võistlesin pärast mingit haigust, mul oli küllalt põdur tervis. Ega ma otseselt kullale mõelnudki. Mõtlesin rohkem tulemusele – tahtsin hüpata 17.50, millega võis saada igat värvi medali."

Ometi pelgas Uudmäe, et neljandat olümpiakulda sihtinud Viktor Sanejevile "mõõdetakse ära".

"Sanejevil olid põlved täitsa läbi. Soojendusel läks ta massööri juurde ja ütles, et ei saagi hüpata. 1979. ja 1980. aastal polnud ma vahetus võitluses Sanejevile kaotanud. Kui ta parimat hüpet mõõdeti – jube kaua mõõdeti! –, jõudsid igasugused mõtted peast läbi käia. Aga vaieldamatult oli Sanejev ülikõva hüppaja, pean teda kõigi aegade parimaks."

Dopingukontrollis oli Uudmäe poolteist tundi. "Kui minema pääsesin, oli väljas juba pime. Läksin olümpiakülla ja jõin koondise massööriga šampust. Aga valus pidu tuli järgmisel päeval – pärast seda küll pea valutas. Seal olid ka ajakirjanikud! Laual olid igasugused hullud joogid."

Tamm sihtiski pronksi, sest koondisekaaslased Juri Sedõhh ja Sergei Litvinov olid ülitugevad. "Pronksmedaliga jäin rahule – oli midagi vanematele näidata ja hiljem meenutada."

Puuste ei saanud vigastuse tõttu korralikult visata. "Võistluse alguses põrutasin uuesti kanda, nii et silmist lõi vee välja," märgib neljandaks tulnud odaviskaja.

"Olin pettunud, ostsin kohe rongipileti ja sõitsin Tartusse naise juurde."

Samal teemal

22.09.2021
ÕL ARHIIV | Jüri Tamm: kes tahab maailmarekordit teha, peab astuma sammu minevikku!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee