Korvpallurite kaotused Hollandile ja Portugalile olid valusas kontrastis mulluse EM-valikturniiriga, kus jagati 27.-32. kohta. Nelja päevaga purunes ootus ja lootus, et Euroopa 30 tugevama seas on Eesti korvpallil nüüd koht kinnistatud.Sarnase valusa matsu osaks sai mullu sügisel Eesti jalgpallikoondis. 2011. aasta sügisel jõuti EMi play-off'i ehk jagati Euroopas 17.-20. kohta. MM-valiksarja alustati aga kaotustega Rumeeniale, Türgile ja Ungarile, kuigi neist mängudest oodati nulli asemel vähemalt kolme, pigem nelja punkti. Eesti jalgpallimeeskond Euroopa 20 seas? Kaugel sellest.
Käsipall oli 2011. aasta juunis võidu kaugusel EM-finaalturniirist, kuhu avanuks ukse Makedoonia alistamine koduplatsil. Nagu kainestavast kaotusest poleks piisanud - aasta hiljem pudeneti mudaliigasse, kust väljarabelemise otsustab 2014. aasta kevade duell Šveitsiga.
Nii korvpalli, jalgpalli kui ka käsipalli napikaid ühendab tõik, et tänu (loosi)õnnele, (liider)mängijate suurepärastele esitustele, treenerite taiplikkusele ja positiivsele emotsioonile jõuti jackpot'ist ühe võidu kaugusele. See igatpidi võimas ja joovastav sööst pigistas aga meeskonna vaimu viimseni tühjaks.
Eesti on väike riik. Mängijad teavad suure saavutuse lävele jõudes väga hästi, et järgmist sarnast võimalust peab ootama aastaid. See teadmine väsitab vaimu. Ning väsinud vaimuga sportlikku edu ei tule. Järgmine sööst tipu suunas on võimalik alles siis, kui vaim kosunud.
2009. ja 2011. aasta EMidel osalenud võrkpall paistab olevat erand, (mis kinnitab reeglit?), aga kui suletuks jäävad uksed 2014. aasta MMi ja 2015. aasta EMile, saab resümeerida, et nendegi edu oli pisteline, mis - tõsi küll - teiste pallimängude omast sügavam ja kestvam.
Kuidas suhtuda tõika, et Eesti lagi pallimängudes on pisteline edu? Esiteks ei tohi kaotustega leppida, sest kui kaotus vihale ei aja, võib tõesti pillid kotti panna. Samas ei tohi arvustades unustada laiemat mõõdet ja pikka perspektiivi - tõmblev talitamine välistab edu samamoodi nagu väsinud vaim.
Kommentaarid