Meenutan seda ütlust oma poistele, kui nad protesteerivad teatud kella-ajal magama minemast või vitamiine võtmast. Minu ülesanne pole oma laste sõber olla. Selleks on neil omavanused semud. Pole midagi raskemat, kui ebapopulaarne otsus langetada ja siis uste põmmutamist kuulata. Iga ema instinkt on rahu ja harmooniat säilitada. Aga ehk just sellise karmi ja vanamoodsa kasvatuse tõttu pole ma kunagi pidanud taluma piinlikke hüsteeria hooge, kui laps poes kommi vitriini ees röögib või restoranis endale laudlinatäie nõusid kaela tõmbab. Ja justkui võluväel olen nende sõber siiski, kellega nii rõõmud kui mured jagatakse. Sest nad teavad, et mulle võib kõik usaldada, olgu selleks algkooli juntsu liivakasti rivaalid või teismelise esimene armumine.
Aga mitte endast ei tahtnud ma täna kirjutada, vaid sellest, kuidas minust sai nii tublide laste emme. Ma õppisin seda oma emalt. Suure vaevaga. Esimese poja puhul solvasid tema mitmed nõuanded mind väga. Mu ema kutsus minu kiindumust oma uude beebisse "ahvi armastuseks". See tähendas, et olin oma pojakesest nii sisse võetud ja seitsmendas taevas, et ei raatsinud teda kuidagi distsiplineerida. Kogu minu elu eesmärk oli roosa ja rõõmus laps, kes kunagi ei nutaks. Oleks tahtnud teda 24 tundi järjest süles hoida ja kussununnutada.
Pimeda muusiku Ray Charles eluloost kajastavas filmis on südant-lõhestav stseen, kus äsja pimedaks jäänud noor Ray toas eksleb ja ema appi hüüab. Tema ema aga jälgib oma poega tasakesi toanurgast, endal pisarad põskedel voolamas, aga ei vasta poja hüüetele. Ta tahab, et Ray õpiks ise kompamise abil oma teed leidma. Vot see on ema-armastus. Oma appi-tõttamise instinkti maha surumine, oma järglastele ise-hakkama saamise õpetamine.
Väiksena ei olnud ma oma emaga eriti lähedane. Olin issi silmatera. Tema ei riielnud, kui uued valged sukkpüksid puu otsa ronides ribadeks kiskusin. Issi lubas plikatirtsul terava taskunoaga puulusikaid voolida ja neile sütetel kuumaks köetud traadiga mustreid põletada. Issi lubas autot juhtides kümne-aastasel rüblikul oma süles istuda ja meie pere esimest Zhigulid Lahemaa kurvilistel teedel juhtida. Meie tegime rallit! Aastaid hiljem tunnistasid mõlemad, et soovisid poissi. Alataeadlikult saigi ehk minust lapsena tomboy, kelle lemmik leludeks olid Legod ja autod, ning keda siiani ei köida shoppamine ja spaades hängimine.
Väiksena karstin emmet. Tema manustas sõõrmeid põletavaid ninatilkasid ja riidles, kui ma koolist õigel ajal koju ei tulnud. Läks aastaid ja ise emaks saamist, kui taipasin, kui väga ta enne mobiilitelefonide ajastut mures võis olla, kui võsuke paar tundi teadmata kadunud on. Mulle endale ei tulnud see siis pähegi! Mustamäe lapsena, kes Tõnismäel eksklusiivses 7-ndas Keskkoolis käis, hängisime tihtipeale klassiõdedega tundide kaupa Toompea hubastes kohvikutes, enne kui number 2 trolli asemel lõpuks number 5-ga kodupoole loksuma hakkasime.
Ja siis saabus puberteet. Järsku oli vaja teise naise nõuandeid. Millal ja millist rinnahoidjat vaja? Miks pagana pärast kord kuus minu kehaga sihuke nõmedus toimub? Miks on naiseks olemine nii keeruline? Aidaa, issi! Jah, võime Teaduste Akadeemia fotolaboris edasi hängida aga kõik olulised elulised küsimused lahendan nüüd emmega. Nii sattusid mu huvi-orbiiti moeshow´d, kunstinäitused ja kohvikud. Õppisin ema käest minimaalsete vahenditega efektset garderoobi koostama, make-up´i tegema ja kuidas suures maailmas seltskonna-daamina käituda. Olgem ausad, see duaalsus figureerib minu elus siiani. Talvel olin emme linna-preili, suvel issiga Lahemaal vanaisa talus maaplika. Isegi nüüd Ameerikas elades naudin nii New Jersey kodukohas kanasita rookimist, kui New Yorgis suurlinna glamuuri.
Ajal, kui see artikkel trükki läheb, on mu 75-ks saav emme Türgis päikest nautimas. Tema eesmärk on igal aastal kuhugi uude kohta reisimine, kuna nõuka ajal oli see vaid unistus. Enamus tema samavanuseid sõbrannasid sisustavad oma elu arstide juures jõlkumise ja kitsarinnalise hädaldamise, teiste kadestamise ja kirumisega .Minu ema seevastu innustub uudest ideedest, endast noorematelt õppimisest ja elu pisiasjadest rõõmu tundmisest. Olgu selleks uus jazz plaat või äsja õide puhkenud sirel. Loodan, et ma ise ka kunagi nii entusiastlik ja nooruslik olen. Head Emadepäeva, kallis emme!
Kommentaarid