Hiljuti on palju poleemikat tekitanud kodumaalt lahkujad ja kogu riigi jätkusuutlikkus. Mina olen optimistlik. Eesti on kestma jäänud nii paljude saatuse keerdkäikude kiuste, usun ja loodan, et mõne aja pärast tagasi vaadates raputame taas päid ja peame nentima, et ossa pagan, isegi meie endi korrumpeerunud valitsus ei suutnud meid siit maailmamunalt hävitada.
Eestlane on nagu umbrohi. Ta ei õitse suurte lopsakate troopiliste õitega, teda ei kahvata hallailmad ega kurna põud. Tasa ja salamisi kiratsedes kasvab ta aianurgas; igikestev, keskmiselt produktiivne ja mittemidagiütleva aroomiga, okkaline, kui talle valesti läheneda, aga imearmsate pisikeste habraste õitega, kui õieti vaadata oskad.
Kätlemise tseremoonia piltidele viskasin pealiskaudse pilgu. Ma pole küll eriline moefanaatik, aga kuna olen nii ERKI-s kui UCLA-s (University of California Los Angeles) moekunsti õppinud, pean ennast pädevaks hea maitse hindajaks.
Kleitide paraadilt jäi enim silma detail, et eesti naised peaks kõigepealt investeerima figuurile sobivasse aluspesusse, enne kui üldse peokleidile raha raisata. Hästi istuv rinnahoidja ja õiges suuruses vuplid on vundament, millele kogu look ehitada. Kahjuks oli paljud daamid kas rinnahoidja üldse koju unustanud või oli see vales suuruses. Nii oli mõnedel korpulentsematel ja vanematel daamidel tissid vöökohal lotendamas ja nooremad anorektikud kui lauaga löödud. Trikotaažkangas peaks üldse jääma ainult t-särkide ja beebide sipupükste jaoks, see ei kaunista ühtegi naist, kes pole ideaalproportsioonides. Kui kõhul on voldikesed või veenuse kolmnurk nii raseerimata, et see kõhust kaugemale turritab, võiks kanda mõnest paksemast kangast kleiti, mis kehakumerusi varjaks.
Samuti ei sobi presidendi vastuvõtule paljad lotendavad käevarred ja kortsus kaenlaalused - taaskord tuleks igal daamil pilk peeglisse heita ja ausalt konstateerida, kas paljaks jäetud kehaosad kaunistavad inimest või oleks need kaaskodanike ilumeele riivamise huvides viisakam kinni katta. Hästiõnnestunud kleidi ülesanne on kandjat kaunistada. Disainer ei tohiks kunagi oma klienti terroriseerida ja lihtsalt teda oma kreatiivsuse reklaamiks kasutada.
Õnneks ei märganud ma ühtegi meeskodanikku oma punnis õllekõhtu või lontis tagumikku liiga paljastavas frakis eksponeerimas. Jumal tänatud. Mõned härrased olid küll kahjuks kutsed segamini ajanud ja arvasid, et tegemist diskoõhtuga, kuhu fraki või smokingu asemel läikiv ülikond ja kunstkrokodillinahast kingad paslikud on.
Naiselikust õelusest ka üks isiklik küsimus: mis värvi on proua Klasi juuksed? Mind huvitab väga, mis oli värvipaki peale kirjutatud? Roosamanna? Inglise spanjel? Böfstrooganov? Mingi kollasepunaseroosakirju see asi igastahes oli. Selgituseks niipalju, et kurameerisin kunagi väga sügavalt Eriga lava taga Los Angeleses peale kontserti, kui ta Hollywood Bowlis sümfooniat dirigeeris. Meie suur armastus kestis vähemalt oma kümme minutit.
Ja veel, palun, kuulake mu nõuannet, kallis eesti rahvas! Kui keegi on otsustanud ballile tulla rahvariietes ja te olete oma mehe või naisega paaris koos, siis palun tehke seda mõlemad! Muidu jääb üldmulje nagu turist vabaõhumuuseumis, kelle undrukus rahvatantsija vastu tahtmist kinni krabanud on.
Poliitilise kommentaari peost katku ajal jätan seekord tegemata, see kõik siililegi selge. Pöördun ainult korraks presidendiproua poole sõbraliku soovitusega: nii nagu kuningannad ja kuningad kunagi targasti palkasid toitude maitsja, et keegi neid mürgitada ei saaks, oleks ehk hea mõte palgata maksumaksjate kulul stilisti degusteerija. Nii ei juhtuks järgmine kord, et Diori plagiaat läbi läheks ja et keegi tõemeeli suudaks soovitada peokingade asemele kabjad, mida arenenud riikides heal juhul ainult rannaplätude asemel kantakse. Ilusat pidutuju, juhhei!
Kommentaarid