Mis teha kui sa muud peale purkisi....ise teha ei oska. Mõistan sind. Ka sina tahad ju süüa, reisida kaugetele maadele, juua kallist veini, möllata ilusate naistega, ehitada suur maja suure aiaga ja luua pere, kasvatada üles palju lapsi. Kuidagi peab ju ära elama.
ma ei usu , et USAs see majandus oma rahva vaeval eriti seisab - ju ikkagi kokkukrahmatud ja mittekunagi tagastadakavatsetavad dollarihunnikud on imevitsaks , et pappi on kui mudru ja piisab igasugustele - on ka selge , et neegrigetod ei kavatse puudust taluda ja kui nad millalgi abirahadest enam osa ei saa , siis tulevad hullud rahutused ja suurlinnad tehakse tolmutuhaks.
mitte küll Picasso ega Köler,kuid praktilise aplikatsiooni ehk installatsiooni vormistan pruunika junni näol purki küll.Kui lisan tööle oma menüü,et sõin kalamarja ja suitsulõhet enne kui mu sisikond taiese vormistas,tahan saada suuremat summat kui Toomik.Sest nii head asja purgitan harva...Penskarielu,mis parata.
"Kas kedagi teist ei pahandagi publiku sihilik šokeerimine?" Olen ka mina muianud kunstiga manipuleerimise üle. Mõni tõepoolest kritseldab siniseid diaginaale punasele põhjale ja on veel solvunud pealekauba, kui tema perfoomansit ei hinnata. Adumata, et ta tegevus on vaid infomüra. Teine kuulutab, et kogub maale ja iga ost on talle nii armas, nii armas. Samas müüb ostu silmagi pilgutamata maha, kui vaid tehing kasulikuks osutub. Mul on seinal Johann Köleri "Tütarlaps allikal" ja ma ei anna seda ära kellelegi. Mitte sellepärast, et see on mu ema kunstiinstituudi päevil maalitud repro. See lihtsalt on meie pere pilt ja kogu lugu!
KOMMENTAARID (9)