Nimelt on Tartu kunstimuuseum teinud kultuurkapitalile taotluse toetada 1992. aastast pärineva Jaan Toomiku skandaalse installatsiooni ostmist 2000 euro eest näituselt "Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Jolki Palki jne jne". Originaal fekaalid olla tänaseks küll (loodetavasti) potist alla tõmmatud, ent konseptsioon ise olla igati 2000 eurot väärt. Kuigi selle 2000 euro potist alla loputamine oleks Eesti rahvale vähem solvavam. Peaks olema.
Ütlen ausalt, et olen moodsa kunsti suhtes alati ülimalt kriitiline olnud ja ei lange iga uue vaimusünnituse ees valimatult ekstaasi. Tihti teeb hoopis nalja, kui ülejäänud seltskond tähtsa näoga tühja lõuendi ees filosoofiliselt noogutab või "Sinine Diagonaaljoon Punasel Põhjal" kunstniku eksistentsialistlikku kriisi lahti püüab mõtestada. Muuseas, sellise maali pealkirja mõtlesin just praegu välja ja kasutasin metafoorina, aga ma üldse ei imestaks, kui selline haltuura kusagil näitusesaalis tõepoolest väljas ripub.
Selgituseks olgu öeldud, et pean ennast üsnagi adekvaatseks kunsti ja stiilide tundjaks, ainult praktilises aplikatsioonis pole ma nii andekas, kui sooviksin. Sellepärast fotograafiks hakkasingi! Ei tahtnud oma solberdustega kaaskodanike ilumeelt riivata. Maalimine ja joonistamine on jumalik anne, mida tehniliselt küll õppida võib, kasvõi näiteks Vana-Rooma marmorkujusid söega paberile kopeerides, nagu me Kunstiinstituudis tegime. Edasised maalikunsti ja disaini õpingud Los Angelese Ülikooli kunsti-kateedris olid põnev ja ilus aeg. Õppisin hindama, kui fantastiline anne on oma ideed paberile või lõuendile viimistleda. Sama jumalik, kui instrumendil mõne meloodia esitamine. Just seetõttu, tundes kunsti köögipoolt, solvab mind purki s!ttumine sama moodi, kui yoko-onolik mikrofoni röökimine ooperi aariaga võrreldes. Üks on talenditu ja sihilik publiku shokeerimine, teine aastaid lihvitud ja täiendatud tõelise ande edastamine.
Ega mul purki s!ittumise teema muidu nii aktuaalne polekski, aga mind kurvastab see, et ajal, mis Eestis lapsed nälgivad, pensionärid pimedas ja külmas istuvad jne jne jne jätkub riiklikul, maksumaksjate poolt rahastatud institutsioonil jultumust sellist s!tta kokku keerata. Võib-olla reageerin üle, ja kedagi teist see ei pahandagi?
Meenub seik mitme aasta eest, kui ma juba Ameerikasse elama olin asunud. Seisin väga pikas pileti järjekorras Tallinna sadamas, et Eestis puhkusel olles ka väike kiirvisiit Helsingisse teha. Olin viies-kuues klient kassa sabas. Ootesaali sisenes meeskodanik, kes järjekorda silmitses ja siis kindlal sammul kohe kassa akna ette marssis. Teatas kõva häälega ja kavalalt naeratades, et izvinjite, umenja tolko vapross. (eesti k. Vabandage, mul on ainult üks küsimus). Keskealine eesti naisterahvas taganes sõnagi lausumata viisakalt, oleks vaata et veel kniksugi teinud, ja lasi mehe enda ette. Tolko vapross muutus kohe pika müügitehingu vormistamiseks. Seda nähes sõimasin kodaniku oma vigases vene keeles korralikult läbi ja pöördusin siis oma ees seisva naisterahva poole: "Miks te tal ette trügida lasite?"
Naine kehitas alandlikult õlgu ja vaatas mind kurva näoga nagu peksta saanud peni. Kallid kaasmaalased – millal teil pähes!ttumisest villand saab?
Ootan huviga, millal eesti rahvas viimaks hangud haarab. Või sõnniku-hargid. Valget Laeva pole teil ka enam loota, need lähevad vahel "sügistormi tõttu" kolinal põhja.
Kommentaarid