Blogid
3. september 2012, 17:21

Hõissa, hõbe! (8)

On ilus laupäeva õhtu. Kuuldavasti olevat päikene sel suvel Eestis üsna haruldane nähtus, kuid nüüd siras see küll veel kõrges kaares, kui me auto maanteelt sohu sõitis. Lombilisel kruusateel osavat slaalomit sõites juhib Külliki meid küla kultuurimaja-suuruse eramu juurde. Küllikist kiirgab positiivset energiat õhtupäikesega võidu. Meenutame, kuidas koos sai vahvleid küpsetatud ja telefoni teel poistega flirditud. Eksootilise brünetina oli ta mu esimene muusa, vapralt kannatades tundidepikkuseid fotosessioone, kui ma erinevate valgustuste ja säriaegadega eksperimenteerisin. Tema portreed on siiani mu mapis aukohal.

Toonekured aasal vaatavad päid pahaselt pöörates, kes need linna hilpharakad sumedat suveõhtut rikkuma on tulnud. Parkla täitub peagi paarikümne autoga. Toomas on lõpuks täitnud lubaduse, et mõnikord poisid ise klassi kokkutuleku korraldamise enda õlule võtavad.

Paari inimest polegi peale 1987. aasta juunikuud näinud ja poleks linnapeal ehk kohe äragi tundnud. Enamus poisse-tüdrukuid on aga täpselt samasugused kui Tallinna 7. Keskkooli ajal (nüüd Tallinna Inglise Kolledž).

Ei, tegelikult vahvamadki veel. Eriti poisid. Eks ole teada värk, et poistel läheb õitsema löömisega natuke kauem aega. Ega me ilmaasjata kaheksandas klassis 11. klassi poistega kohtamas käinud. Omavanused olid siis veel ikka liiga totud. Või häbelikud. Näiteks Tõnu, kes kui üks tasane tüüp kooli ajal alati kuhugi nurka ennast unustas, on nüüd muhedalt seltskondlik ja nagu me tüdrukutega üksmeelselt otsustame, täitsa kribitav! Marek on popp poiss nagu alati, blondidesse juustesse tekkinud hõbeniidid ei tee teda vanemaks mitte üks teps. Vahetu ja siiras nagu talle omane, kuulutab ta: "Pagan võtaks, ma olen teist kõigist jubedasti puudust tundnud!"

Mis mind muidugi kohe mõtlema paneb, et kuulge rahvas, te ju kõik elate siiani Tallinnas, miks te siis ometi tihemini kokku ei saa? Aga noh, eks me kõik ole hõivatud tööde, tegemiste ja perekondadega. Jaanika särab Evelinist uhkema patsisoenguga ja olen talle tänulik, et aitas mu meestele nii vahva paintball'i lahingu organiseerida. Just see tohutu energia ja organiseerimisvõime on aidanud pisikesest nööbipoest õmblustarvete empooriumi kasvatada, kapitalism kõige tegusamas ja positiivsemas mõttes. Oleks mul kübetki niipalju bisniss-vaistu ja pealehakkamist!

On huvitav märkida, kuidas rahvas peagi orgaaniliselt keskkooli-aegsetesse gängidesse grupeerub. Mustamäekad omatte jne. Kuna meie rahvas tuli ju Tõnismäele kokku üle Tallinna, määras elukoht ja trolli või liinibussi number suuresti selle, kellega suuremaks sõbraks said. Siiani ei mahu kuidagi pähe, et lõpetamisest juba 25 aastat möödas. Mõneti tundub siiani, et koolis veedetud aeg oli pikem, kui nüüdseks ära oldud aeg. Need üksteist aastat olid meie ühine lapsepõlv, piinav puberteet ja inimeseks kujunemine. Ameerika koolides sellist kambavaimu ei teki. Vähe sellest, et algkool (elementary school), keskmine kool (middle school) ja keskkool (high school) on omaette asutused, muutub klassi kooslus igal aastal samuti. St. A-klassi tuleb uuel aastal ports B-klassi õpilasi jne. Kuna keskkoolis on enamus aineid omal valikul, siis näiteks matemaatika klassis oled koos ühe seltskonnaga, prantsuse keeles teise kambaga jne. Pinginaabreid siin ka ei ole. Üksteist aastat koos kasvada enam-vähem täpselt sama 37 inimesega on üsna märkimisväärne.

Tüdrukud olid meil kenakesed alati. Nüüd, kus kõik oma enda stiili leidnud, on nad veelgi võluvamad. Kes kooli ajal natuke prisked, on nüüd saledad. Üks alati sale daam nüüd nii modellpeenike, et vägisi tahaks talle võileiba pakkuda. Vanasid fotosid vaadates, mis meil plikadel naerupahvakud esile kutsuvad, hõikavad poisid meie 80-ndate aastate keemilisi lokke vaadatas, et see olevat nii ilus olnud. Ju siis neile meeldis, et pea kogumahust üle 90 protsendi oli üks tupeeritud, lokitatud juuksepuhmas.

Toomas on kokku pannud pika laua, mis eestilikult toitude all lookas. Läheb üsna natuke aega, enne kui peale esimesi kätlemisi, kallistusi ja pokaalide kõlistamist seltskond lõpuks toitu tõstma hakkab. Et ilm on üsna kuum, jään majoneesise kartulisalati ees kõhklema. Maris, vaimuka ütlemisega nagu alati, kommenteerib, et see salat on nüüdseks vist küll iseliikuvaks biomassiks metamorfoosunud. Pasteet on ka ära sulanud, aga lusikaga seda saiale määrida kõlbab küll. Vein seevastu voolab ojadena. Iga kord, kui mu klaas tühjaks hakkab saama, ilmub galaktne Toomas kas-või õuest tuppa või kusagilt lossisügavustest ja ei luba mul nii ebadaamiliku tegevusega nagu veinipudeli liigutamine ise tegeleda.

Kohal on enamus kohalolijatest. See tähendab, sama tuumik, kes kõiki kokkutulekuid väisab. Mõjuval põhjusel on puudu Kaur, kes Lastevanemate Liidu peasekretärina lapsi liiga palju armastama hakkas, ja selle tõttu nüüd kõrgete müüride tagant tulema ei pääsenud. Sarnase tegevuse eest on karistust kandnud ka diplomaat Andrus. Kaks meie klassi tublimat õpilast.

"Jumal tänatud, et keegi teine viieline ei olnud!" hõiskab Toomas, kes ise õpetaja Niinemäe kirstunaelast ülikooli professoriks sirgunud on. Tallinna 7. Keskkoolis valitsenud omapärast õhkkonda ja dekadentsi on ilmekalt kirjeldanud paralleelikas Mihkel Raud oma raamatus "Musta pori näkku".

Tundub, et kõigil ülejäänud klassikaaslastel läheb elus hästi. Igaüks on leidnud oma tee. Elukutsetelt enamvähem fifty-fifty nii ärimaailma tegelasi kui ka loovaid talente. Lapsed on kõigil terved ja õnnelikud ja imelik mõelda - paljud juba keskkooli lõpetanud ja sama sinisilmselt maailma vallutama asumas kui me ise kakskümmend viis aastat tagasi.