Aias on muru kõrbenud pruuniks heinapuruks. Oataimed, mis igal aastal mühinal roheliseks džungliks kasvavad ja mu noorimat poega tema lemmikeinega varustavad, kiratsevad ja kolletavad. Lillede eest võitlen veevoolikuga relvastatult igal hommikul , aga varsti pean selleski lahingus loodusele alla andma. Kanad kaevavad end jahedama liiva sisse kui jaanalinnud, õnneks on nende aedik tammepuude all varjus. Isegi suuremad taimed nagu kuldvihm ja sirelipõõsad on närtsima hakanud ja lehed longu lasknud. Seda pole ma varem kunagi näinud.
Ainus asi, milleks selline põrgukuumus hästi sobib, on õues nööril pesu kuivatamine. Riputad terve masinatäie üles ja mõnekümne minuti pärast, kui uue portsuga tagasi tuled, on eelmine laar juba krõbikuivad. Isegi teksad ja paksud käterätid. Igati keskkonnasäästlik ja elektrit kokkuhoidev tegevus, mida paljud jänkid kahjuks ei harrasta. Lõbus vaatepilt pealegi, kuidas särgid ja vuplid tuules lehvivad, teevad aia korrakski värvilisemaks koolenud lillede asemel.
Eestis seevastu kallab vihma lakkamatult. Hea meelega teeks vahetuskaupa. Saadaks teile täpselt pool meie kuumakraadidest, teie pange pooled oma vihmapilvedest siia teele! Nii saaks mõlemil maal mõnus paarikümne soojakraadiga suveilm! Kahjuks ei tunne kedagi isiklikult HAARPi keskuses (High Frequenci Active Auroral Reserch Program), neile tegelastele oleks see pisike ilmategemine käkitegu.
Sel kevadel ostetud tibudest osutuks üks süsimust nunnu kukepoisiks.
Preagusest on temast sirgunud majesteetlik olevus, kelle sabasuled silleradavd paabulinnulikult roheliselt. Ja kukele kohaselt, äratab ta meid igal hommikul pool kuus ulja kiremisega. Meile endile see meeldib. Meie naabritele - kahjuks mitte. Kõik meie kanad paterdavad vabalt aias ringi terve päeva ja siirduvad vabatahtlikult õhtu saabudes kanakuuti. Igaõhtuseks traditsiooniks on nüüd aga saanud kukepoisi kinni nabimine. Viime ta garaaži ööbima, et varahommikune kiremine natuke rohkem summutatud saaks. Peagi saabuva Euroopa-reisi ajal ämm ja naabritädi muidugi sellist trianglit tegema ei hakka, nii pidime kukepoisile uue kodu otsima. Avastasin interneti kaudu Barnyard Sanctuary, www.barnyardsanctuary.org
Heategevuslik farm, mis võtab tasuta oma kostile kõik pudulojused, keda omanikud ükskõik mis põhjusel enam ülal pidada ei suuda. Pakkisime kukepoisi koerte transportimise puuriga minu maasturisse ja alustasime kahe tunnist retke põhja New Jerseysse. Kui kukepoiss vahepeatuse ajal kohviku parklas üürgama hakkas, vaatasin jõllitajatele vastu ja ütlesin: "Mul on jah kukk autos. Kas teil ei olegi? Siis on praegu kõige popim trend!"
Barnyard Santuarys tutvusime omaniku Tamala Lesteriga ja kõikide lindude, notsude, kitsede, jänkude ja lammastega, kes seal oma elupäevad turvaliselt mööda saadavad. Lindude ala valvab segavereline peni, kelle Tamala julmade omanike käest päästis ja omal kulul ta segi pekstud puusad terveks opereerida lasi. Saime teda, et kohalik toidupood annetab kõik realiseerimis tähtaja ületanud puu- ja juurvilja neile, selle asemel, et see lihtaslt prügikasti loopida. Rahaliselt toetavad farmi paljud heatahtlikud patroonid. Loomulikult tegime ka meie kopsaka annetuse ja plaanin edaspidigi nõu ja jõuga aidata. Kuigi meie ilus kukepoiss on nüüd hea inimese juures ja palju suuremas aias ringi paterdamas, kui meil hetkel võimalik, oli ikkagi nii kahju talle head aega ütelda... Ei jõua ära oodata, millal meie enda unistuste talukoht teoks saab, kus kõik loomad, linnud sama vabalt ja õnnelikult elada saaks! Ilma liiga lähedal elavate naabriteta.
Ilmateate kohaselt pole suuremaid muudatusi ega mahajahtumist meil veel niipea oodata. Ja kuna mägi Muhamedi juurde ei tule, peab Muhamed mäe juurde tulema. Ehk teisisõnu - asume varsti kogu kambaga kodumaa poole teele vihma nautima. Eriti kuna sel suvel täitub 25 aastat keskkooli lõpetamisest! Kes kellega meie eliitkoolist käib, kes kus minister on või kes prominentidest vahepeal pokri pistetud on, sellest juba järgmises artiklis!
http://suisqcumd.com my blog