Olen vist juba varem maininud, et sügisel ja kevadisel hooajal täidavad mu ametialase kalendri pingelised pikad fotosessioonid koolides ja lasteaedades. Töö pole just kõige kreatiivsem, kuid pidev palgatšekk tasuv. Nii jääb suvi mu enda jaoks, aiamaal kõplamiseks, lastega rannas lebotamiseks ja mind ennast huvitavate projektide tegemiseks.
Meie hotell on Marylandi rannaluidetel, akna all mühisevad Atlandi lained ja vaadet maalivad muinasjutulised pilvetriibud. Loengud ja seminarid algavad kell seitse hommikul ja lõppevad õhtuses pimeduses. Teisel päeval ei pea ma enam sellele ajuloputusele vastu ja hiilin auditooriumist viieks minutiks rannaliivale.
Jalutan inimtühjas rannas ja hingan mere soolast õhku sügavalt sisse. Ma kohe ei ole teps mitte paigal istumiseks, tuimalt kaasa noogutamiseks ja hurraa-teamworki jaoks loodud. Olen üksik hunt. See ei ole ülbus, ma lihtsalt tean oma võimeid ja mulle meeldib iseseisvalt töötada. Meeskondlik hasart pole mulle kunagi eriti istunud. Ise teen ja ise vastutan.
Vastumeelselt longin hotelli tagasi. Õhtusel banketil ulatatakse mulle diplom Kogu Idakalda Territooriumi Kõige Suurima Läbimüügiga Fotograafile. Ja mingi keskmise järgu ametnik teeb hiljem privaatselt tasakesi märkuse, et peaksin edaspidi oma paberimajandust täpsemini vormistama.
Tõsi ta on, ma ei viitsi kunagi kõiki seitsetsada lahtrit täita. Teen ainult olulise. Nii, nagu mina ise seda heaks arvan.
Kommentaarid