Kostariika jalgpallurid on kohe jõudmas "seitsmendasse taevasse". Foto: AP/Scanpix
Ott Järvela, endiselt Budapestis 11. september 2013 14:47
Eesti jalgpallikoondis kasutab valikkohtumistele sõitmiseks tšarterreise teist valiksarja järjest ja meeskonna lisaööks Budapesti jätnud rike on selle aja jooksul esimene arvestatav tõrge. 

Budapestis juhtunu ei saa aga värvikuse ja draamaefekti poolest vastu 12 aastat tagasi Tallinna FC Flora meeskonnaga juhtunule. 2001. aasta 8. augusti SL Õhtulehe artikkel kandis pealkirja „Flora suitsevas lennukis" ning seal seisid järgmised read:

Eile pärastlõunal Riia lennuväljal toimunut kirjeldas Andri Hõbemägi, FC Flora peadirektor. "Kui mootorid täistuuridel käivitati, hakkas salongis vaikselt tossama. Mõne minutiga sai salong paksu suitsu täis - mina istusin ees ega näinud tagumise luugini.

Stjuuard rahustas: "Kõik on korras, suits on tavaline nähe, õhku tõustes kaob kohe." Selgitus tundus naeruväärne, rebisin end toolilt lahti ja tormasin piloodi kabiini. Ta valmistuski tõsimeeli lendu alustama, lõin talle rusikaga vastu õlga ja nõudsin stardi katkestamist." 

Treener Arno Pijpers imestas samavõrd. "Paanikat õnneks ei tekkinud, sest langetasime keeldumisotsuse väga kiiresti ja kõhklematult," lausus Pijpers. "Eriti veider tundus lendurite kavatsus luuke avades sõidukit jahutada. Teatasin neile: "Ei, avatud ustega me Zagrebisse ei lenda!""

Olukord on kaugel toredast, aga parem maa peal istuda, kui lennukiga kukkuda.

***

Teisipäeval peeti lisaks Euroopa valikkohtumisi ka mujal maailmas. Koha 2014. aasta MM-finaalturniiril kindlustasid Itaalia, Holland, Argentiina, USA ja Kostariika. Kui esimesed neli jõudsid sinna, kus nad peavadki olema, siis Kostariika naaseb MMile kaheksa-aastase pausi järel ja üldse neljandat korda. 

Kui 1990. aasta MMil alistas debütant Kostariika alagrupis Šotimaa 1:0 ja Rootsi 2:1 ning jõudis 1/8-finaali, kus kaotati 1:4 Tšehhoslovakkiale, siis 2002 ja 2006 alagrupist edasi ei saadud. 

Šansid järgmisel aastal Brasiilias sõltuvad suuresti loosiõnnest, aga Kostariika MMile pääsemise on mulle põhimõtteliselt väga meelepärane, sest nende mängitav jalgpall on väga selgelt oma nägu, mida on huvitav vaadata. 

Miks kirjutan Kostariika ja mitte Costa Rica? Sest olen uhke eesti keele üle ja ei allu värdjalikele juhtnööridele lörtsida eesti keelt nimetustega Kenya, Colombia, Cote d'Ivoire ja Uruguay. Eesti keeles on nende riikide nimed Keenia, Kolumbia, Elevandiluurannik ja Uruguai. See on absoluutne tõde. 

*** 

Eilse 1:5 kaotuse tulemust ega mängust rääkivat lugu tänasest Õhtulehest ei leia, sest mäng lõppes pärast trükitähtaega. Selle asemel kirjutasin loo „Eesti jalgpallikoondise parimate mängude 1992-2013 TOP10", mis tundub 1:5 kaotuse valguses kahtlemata veidi pentsik. 

Eks peagi tuleb tasakaalustamise eesmärgil kirjutada ka lugu „Eesti jalgpallikoondise halvimate mängude 1992-2013 TOP10". Kas Ungarilt saadud 1:5 kaotus mahuks sinna sisse? Ilmselt jah, aga esikolmikusse kindlasti mitte. 

Eile õhtulgi sai end Ferenc Puskase staadioni suurel tablool säranud kirja 5:1 vaadates lohutatud meenutusega 2008. aastast, kui tunnistasin Zenica vutipõrgus Eesti 0:7 kaotust Bosnia ja Hertsegoviinale. 

Bosnia kuuenda või seitsmenda värava järel laskus vastaste enam kui 70aastane peatreener Miroslav Blasevic põlvili ja raius rusikatega publiku suunas nagu parimas eas rokkstaar ja kohalikud pealtvaatajad mõnitasid tribüünil viibinud eestlasi ilmse mõnuga. See oli ikka eilsest palju hullem.