2020 jalgpalli EMi finaal mängitakse Aasias? (1)

Finaalturniir jaotatakse ära 13 linna vahel. Seatud tähtajaks avaldasid huvi korraldamise vastu 32 riiki (Eestit, Lätit ega Leedut nende seas ei ole). Lõplik dokumentide esitamise tähtaeg on 2014. aasta 25. aprill ning otsus langetatakse tuleva aasta 25. septembril.

UEFA on jaotanud turniiri 12 tava- (sisaldab kolme alagrupi- ja ühte play-off-matši) ning üheks finaalpaketiks (kaks poolfinaali ja finaal). Viis riiki (Inglismaa, Hispaania, Saksamaa, Belgia ja Wales) kandideerivad mõlema korraldamisele, 25 riiki taotlevad ainult tava- ning Türgi ja Ukraina ainult finaalpaketti.

Inglismaa Jalgpalliliidu trumbiks on 90 000 pealtvaatajat mahutav Wembley staadion, ent peasekretär Alex Horne möönis BBCle antud intervjuus, et finaalpaketi pälvimise vaieldamatu soosik on Türgi, kes kavatseb otsustavad matšid korraldada Istanbulis.

"Oleme maad kuulanud ning kõige suurem sümpaatia valitseb Istanbuli suhtes. Kahtlemata on nad favoriidid ja pole vähetähtis, et äsja kaotati 2020. aasta olümpiamängude korraldusõigus Tokyole," rääkis Horne.

UEFA president Michel Platini on märkinud, et kui Istanbul olümpiamängude korraldusõigust ei pälvi, toetab ta 2020. aasta EMi otsustavate mängude seal korraldamist. Otsuse teeb küll UEFA juhatus, aga Platini sõna kaalu alahindamine oleks naiivne.

Olgu lisatud, et Türgi jäi ülinapilt ilma 2016. aasta EM-finaalturniiri korraldusõigusest, kui otsustav hääletus kaotati Prantsusmaale 6:7.

Kui Istanbuli saadab aasta pärast toimuval korraldajalinnade valimisel edu, võib 2020. aasta Euroopa jalgpallimeister teoorias selguda ka Aasias, sest pole teada, millisel staadionil ja kummal pool Bosporuse väina mängud toimuksid.

Tõenäoliselt siiski Euroopa poolel, sest just seal asuvad Istanbuli kaks suuremat vutiareeni – Atatürki olümpiastaadion (mahutavus 76 000) ja Galatasaray klubile koduks olev Türk Telekom Arena (53 000). Aga ei saa välistada, et 2020. aasta Euroopa meister selgub Aasias, kus asub näiteks Fenerbache jalgpalliklubi kodustaadion.

2020. aasta EM-finaalturniiri mängude korraldusõigusele kandideerivad: Armeenia (Jerevan), Aserbaidžaan (Bakuu), Valgevene (Minsk), Belgia (Brüssel), Bulgaaria (Sofia), Horvaatia (Zagreb), Tšehhi (Praha), Taani (Kopenhagen), Inglismaa (London), Soome (Helsinki), Prantsusmaa (Lyon), Makedoonia (Skopje), Saksamaa (München), Kreeka (Ateena), Ungari (Budapest), Iisrael (Jeruusalem), Itaalia (Rooma, Milano), Kasahstan (Astana), Holland (Amsterdam), Poola (Varssavi, Chorzow), Portugal (Lissabon, Porto), Iirimaa (Dublin), Rumeenia (Bukarest), Venemaa (Peterburi), Šotimaa (Glasgow), Serbia (Belgrad), Hispaania (Madrid, Barcelona, Bilbao, Valencia), Rootsi (Solna), Šveits (Basel), Türgi (Istanbul), Ukraina (Kiiev, Donetsk) ja Wales (Cardiff).

Kandidatuuri mitte-esitanud UEFA liikmesriigid on: Eesti, Läti, Leedu, Norra, Island, Põhja-Iirimaa, Slovakkia, Gruusia, Moldova, Austria, Sloveenia, Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Albaania, Küpros, Malta, San Marino, Liechtenstein, Luksemburg, Andorra, Gibraltar ja Fääri saared.