Vapra Nastja traagika (2)

Nastja, just nii Morkovkinat omade seas kutsutakse, terviseprobleemid said alguse juunis. «Juunis ja juulis ei treeninud ma üldse. Augustist saadik olen veidi harjutanud. Aga mitte korraliku koormusega, vaid tunde järgi,» räägib suvel mitu päeva järjest tilgutite all turgutust kogunud Morkovkina.

Kõige rusuvam, et arstid pole suutnud kindlaks teha, mis täpselt tervisega lahti on. Trenni teha tal ei lubata. Aga ei keelata kah. Selgust oodates üritab Morkovkina tasapisi tunde järgi harjutades hoida mingitki füüsilist vormi, kuid paraku on kindel, et Pärnu naiskonna tänases Meistrite liiga 1/16-finaalmatšis Wolfsburgi vastu ta oma täit potentsiaali realiseerida ei saa.

Äkki mängib paarkümmend minutit

Tõenäoliselt istub Nastja oma unistuste mängu avavile ajal vahetuspingil, aga kui enesetunne lubab, tuleb viimaseks paarikümneks minutiks platsile.

Sarnase, enda jaoks tavatult teisejärgulise rolliga tuli Morkovkinal tervisehädade tõttu leppida ka augustis peetud valikturniiril, kui Pärnu jõudis enneolematult vahva ja võimsa eneseületuse toel Meistrite liiga põhiturniirile.

Vaimustus paisus veelgi, kui septembri alguses loositi Pärnu vastaseks valitsev Meistrite liiga tšempion, Saksamaa meisterklubi Wolfsburg. Ning nädalajagu hiljem selgus, et täna kell 18 Lilleküla staadionil toimuvast mängust teeb otseülekande telekanal Eurosport.

Rahvusstaadion ja kümned miljonid televaatajad üle Euroopa. Eesti naiste jalgpall pole kunagi olnud niivõrd suure auditooriumi ees.

Just sääraste mängude ja sealt saadavate eluks ajaks meeldejäävate kogemuste pärast rügavad Eesti jalgpallitüdrukud ja -naised talviti metsajooksu teha, trotsivad müüti, et jalgpallimäng ajab jalad rangi ning treenivad töö või õpingute kõrvalt ilma palka saamata.

Naiste jalgpall on Eestis üdini amatöörala ning loogiliselt võttes selleks ka jääb. Eelmise kümnendi Eesti vaieldamatult parim naisjalgpallur Morkovkina on korduvalt rääkinud, kuidas unistab võimalusest tegelda jalgpalliga professionaalselt, aga tõdeb, et elu dikteerib ette teisiti: «Töö on ikka kõige tähtsam. Kui ma tööd ei tee, jään ju tänavale!»

«Kui mängin, siis mängin südamega!»

Nastja teine, märksa reaalsem unistus oli panna end proovile Euroopa naiste jalgpalli etaloni Saksamaa vastu. Ükskõik, kas koondise või klubi tasandil. «Nüüd mul teoorias on see võimalus. Kolmapäeval enesetunde järgi selgub, kas täitub või mitte. Igatahes luban, et kui mängin, siis mängin südamega ja nii kõvasti, kui jaksan!»

Hinges valitsevat kurbust tasakaalustab rõõm Pärnu naiskonna ja Eesti naiste jalgpalli edust. «Valikturniirilt pääsesime edasi, sest mängis terve naiskond, mitte ei loodetud ühe-kahe mängija peale (Morkovkina mänguaeg valikturniiri kolmes matšis piirdus 32 minutiga – toim). See, et saime võimaluse Wolfsburgiga mängida, näitab terve Eesti naiste jalgpalli suurt arengut.»