Spordiblogi

Ott Järvela | KOMMENTAAR: Ülima joovastuse nimel (5)

Ott Järvela, 11. oktoober 2013 13:48
EKSTAASISÕLTLASED: Eesti jalgpallikoondis ei võida kuigi tihti, aga kui midagi võimsat saavutatakse, on ekstaas erakordselt võimas. Fotol rõõmustab Konstantin Vassiljev Hollandile löödud 2:1 värava üle.Foto: TAIRO LUTTER
Kui oled üks neist, kes viibis täpselt kaks aastat tagasi, 11. oktoobril 2011 Lilleküla staadionil, et jälgida esmalt Eesti – Ukraina maavõistlust, mis mitte kellelegi põhjalikult korda ei läinud, ja seejärel suurelt ekraanilt Sloveenia – Serbia EM-valikmängu, oled väga õnnelik inimene, sest tunnistasid oma silmaga midagi väga harukordset.

Sloveenia dramaatiline 1:0 võit – Sinisärkidele piisanuks ka viigist! – viis Eesti jalgpallikoondise EMi play-off'i ning päev hiljem kirjutas Õhtuleht: "Inimesed, nutke või naerge, uskuge või mitte: Eesti jalgpallimeeskond on EMi play-off'is! Täpselt ühe sammu kaugusel finaalturniirist! Kui see pole jalgpallideliirium, siis mis see on?"

Samal teemal

Hinnang täpne. See oli deliirium. Ning praegune olukord mõjub toonasega võrreldes vähemalt 7pallise pohmellina (10 palli skaalal), sest kaks mängu enne valiksarja lõppu on selge, et kahe aasta eest värske MM-karastusega Serbiat ja Sloveeniat edestanud Eesti selja taha jääb seekord vaid Andorra.

Enamgi veel. Kuues mängus esinelikuga (Holland, Türgi, Rumeenia, Ungari) on löödud vaid kolm väravat. Teist sama palju Andorrale. Eelmises valiksarjas löödi Serbiale neli, Sloveeniale kaks, Itaaliale üks ja Põhja-Iirimaale kuus väravat ning lõpetati alagrupp positiivse väravate vahega. Kontrasti kirkus põletab silmi ja nõelab hinge.

Kuigi valikgrupi viies koht oli kuuest variandist (esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues) Eesti jaoks algusest peale kõige loogilisem, ei ole sellega kerge leppida. Suur õnnestumine eelmises valiksarjas ei tähendanud automaatselt, et Eesti kuulubki taseme poolest Euroopa 20 tugevama jalgpalliriigi sekka.

Kui toona suudeti küündida võimete laeni, siis selles valiksarjas mitte. Sinisärgid pole mänginud halvasti (erandiks viimatine 1:5 kaotus Ungarile), aga nappinud on eneseületusi (erandiks võimas ja vahva 2:2 viik Hollandiga). Eesti on mänginud ootuspäraselt.

Ei tasu unustada, et Eesti on ja jääb väikeseks jalgpalliriigiks, kes suudab suurt edu saavutada vaid pisteliselt, paremal juhul puhanguti. Loodetavasti möödub käimasolevas valiksarjas kogetud mõõn nobedasti ning 2014. aasta septembris algavas EM-valiksarjas suudab Eesti püüda üht 23st saadaval olevast kohast finaalturniiril.

Ent jällegi tasub meeles pidada, et Prantsusmaal mängitavast, esimest korda 24 koondise osalusel peetavast EM-finaalturniirist kõrvalejäämine ei tähendaks automaatselt läbikukkumist. Ainuke asi, mida Eesti publik saab oma rahvuskoondiselt alati nõuda, on endast viimase andmine. Kui aga sellest võiduks ei piisa, tuleb vastast tunnustada ja asuda järgmise väljakutse kallale.

Täna on selleks 2002. aasta MMil pronksmedali võitnud ja 2008. aasta EMil poolfinaali jõudnud Türgi meeskond, kes tabeliseisust tulenevalt vajab võitu nagu õhku. Sügise hakul taas koondise tüüri haaranud legendaarse peatreeneri Fatih Terimi juhendamisel alistati septembris esmalt kodus Andorra 5:0 ja siis võõrsil 2:0 Rumeenia. Terimi ja Türgi plaan näeb ette, et järgmine ohver on Eesti.

Pehmelt väljendudes ootab Sinisärke keeruline õhtupoolik. Kui öelda otse, siis on kaotuse vältimine kuratlikult raske.

Too absoluutselt joovastav tunne, mida kogesime kaks aastat tagasi Sloveenia – Serbia mängu lõpuvile ajal või siis, kui Konstantin Vassiljevi supervärav meid Hollandi vastu 2:1 juhtima viis, ongi põhjus, miks Sinisärkidele kaasa elada ja Eesti meeste jalgpallimängu uskuda!

Nende hetkede nimel tasub jalgpalli mängida, vaadata ja hinge võtta.

Ott Järvela kommentaar ilmus Eest - Türgi MM-valikmängu puhul tänase Õhtulehe vahel olevas 8 lk paksuses Jalgpallilehes.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee