Mind ehmatas hiljutine küsimus Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides juhatuselt, mille ridadesse ma ka ise kuulun, et miks minu blogi Õhtulehes enam näha pole. Samuti on paljud sõbrad ja tuttavad muretsenud, et miks ma neid oma juttudega kaua aega naerutanud pole.
Regulaarsetesse postitustesse tuli jah suvel pikem paus. Ma vabandan. Samuti polnud minu blogide arhiiv seoses Õhtulehe uude veebiruumi kolimisega mõnda aega nähtav.
Kolleegid mu uues ametikohas Eesti Arhiivis on samuti innustanud uute lugude kirjutamisele. Ma polnud ise kunagi niimoodi mõteldnudki, et ka minu enda pisike elu lugu on üks lõng välis-eestlaste kirjus kampsunis.
Kirjutamisest ma suvel siiski puhkust ei võtnud, viimati ilmus näiteks septembrikuu Eesti Naises artikkel Ameerika jalgpalli kohta, suuresti inspireeritud NFL draft´is kohtumisest Margus Hundiga. Ka inglise keelne veebileht Estonianworld on üht-teist avaldanud, kuigi tulevikus vist enam mitte. Minu maailmavaated on Estonianworld toimetuse über-zionistliku bravaadoga natuke vastuolus.
Nimelt pole ma nõus palestiinlaste ega üldse kusagil kellegi vaesema ja nõrgema väärkohtlemisega ega sellega, et üks rahvus või õigemini, vabavoliline grupeering, ainuüksi end "jumala poolt väljavalituks" kuulutab ja teisi sõnaotsest mõttes maast madalamaks peab.
Paradoksaalselt on mu uueks töökohaks Lakewood, üks suuremaid juutide asundusi väljaspool Iisrealit, kus üle poole rahvastikust moodustavad hassiidid. Eurooplased ja paljud "vanad" eestlased on peale nende okupatsiooni siit massiliselt ära kolinud, et uuele 200 000 juurde toodavale hordile ruumi teha. Vaesed eestlased. Taas tuleb kotid selga võtta ja astuma hakata, nagu venelaste eest pagedes.
Juba praegu on liiklus siinsetel kitsastel agulitänavatel ebanormaalselt tihe, eriti kuna koduperenaistest juudimammid kõik juhivad ainult kohmakaid mikrobusse, et kogu sabatäis lapsi korraga peale mahuks. Rasestumisvastaste vahendite kasutamine ei pidavat nende jumalale eriti meeldima. Lustakas kleepekas, mida ma hiljuti ühe auto tagaotsal silmasin sõnas ''Pray for me, I drive in Lakewood" (Palvetage minu eest, ma liiklen Lakewoodis) Heakene küll, sel teemal sügavuti kunagi hiljem. Nüüd siis seletuskiri selle kohta, miks ma vahepeal regulraaselt blogeerinud pole:
Suvi kadus kiiresti kurgipurkidesse ja hapukapsa tünni. Meie pisike potipõllumajandus õnnistas sel suvel rekord-rohke saagiga, lisaks veel värske kraam osanikuks olemisest ühes kohalikus suuremas mahetalus. Nii tuli vähemalt kord nädalas tomateid keeta, kapsaid hakkida ja spinatit külmutada. Selline värske kraami üleküllus meelitas muidugi ka kulinaarselt eksperimenteerima ja igal õhtul kogunes pere aias rikkaliku õhtusöögi ümber "grüünes gemüüsetama" nagu mu vanaema tavatses ütelda. Pole midagi toredamat, kui terve päev vaaritada ja siis nautida, kuidas higine, füüsilisest tööst väsinud meespere vaikselt nohisedes kaussidesse sukeldub ning mitukümmend minutit pinnale ei uju hinge tõmbama. Õhetasin õnnest ja võtsin ka ise kaalus juurde.
Eestlastele pole vaja selgitada, kui palju parmemini maitseb oma peenra aedvili. Ja kui õnnis tunne on peale ausat tööd rampväsinult voodisse langeda. Olen väga tänulik, et mul siin kaugel maal selline võimalus on.
Muuseas, kes Eesti Arhiivist USA-s varem kuulnud pole, siis on tegemist pealtnäha väga tagasihoidliku asutusega Lakewoodis. Suur oli mu endagi üllatus, kui esimest korda sisenesin. See aardekirst on pungil täis raamatuid, dokumente ja museaale. Kõike seda on hoole ja armastusega talletanud pisike armee aktiviste ja vabatahtlikke, kes siin salahilju toimetavad nagu päkapikud. Meie eakaim tegija on tragi 92-ne aastane daam, kes oma särtsu, terava taibuga ja entusiasmiga teeb silmad ette enamusele arvuti ees vegeteerivale teismelisele. Kirjutan meie töödest tegemistest edaspidi rohkem, eriti kuna varsti on huvitav komandeering ees. Ilusat sügist!
Teen täna ringi peale ka teistele blogidele järsku seal ka midagi uut.