Tondiraba tennisehallFoto: MATI HIIS
Tennis
21. oktoober 2013, 14:18

ÕPIME TENNIST! Kai esimene nädal: 8 soovitust algajale (3)

Soovid sa moodsal ajal õppida tegema turiseisu, šokolaadikooki või rebasetopist, ikka tuleb appi Google. Nii valasin minagi tennisetrenni ja sellesinase veeru terendama hakates oma uudishimu otsingumootorisse ja sain vastuseks portsu soovitusi entusiastlikele algajatele.

Suurepärane. Entusiastlik, see ma olen. Algaja, seda samuti. Tennisereketit hoidsin viimati käes viieaastaselt ja siis ka mitte kuigi sihtotstarbeliselt – sellega oli huvitavam taga ajada kassi, mitte palli. Sünnilinn Paide polnud ka mingi tennisemeka. Nii arvasin aastaid, et õiged pallid on suured ja lendavad kauni kaarega üle kõrge võrgu, mitte väikesed ja 200kilomeetrise tunnikiirusega üle madala.

Olin pimedusega löödud.

Kuni sain poolteist aastat tagasi võimaluse tõlkida eesti keelde Roger Federeri elulugu.

On ta siis läbi aegade parim mängija või mitte, selle üle peetakse tennisepidudel küllap veel lugematuid vaidlusi. Lastakse aga peapaela lõdvemaks ja loobitakse sekka teisigi nimesid (Connors? Borg? Agassi? Becker? Nadal?), kuni argumendid hääbuvad tõdemusse, et selline küsimuse püstitus ei saa iial universaalse tõeni viia.

Igatahes, mida sügavamale raamatusse ma läksin, seda tihedamini võis mind kohata klaasistunud pilgul Eurosporti jälgimas ja YouTube'i kammimas. Kord tuli sinna toksida näiteks „Pete Sampras crying" ehk eesti keeli „Pete Sampras nutmas". Vastuseks avanes eepiline matš 1995. aasta Australian Openilt, kus Sampras võitis Jim Courieri, ehkki valas mitu setti pisaraid, kuna oli teada saanud treeneri raskest haigusest. Teine kord sai „Roger Federer golden bag" ehk „Roger Federeri kuldne kott" guugeldades muiata Wimbledoni kuninga toretseva rõivamaitse üle.

Igatahes hakkas settima veendumus, et tennis, see on põrgulikult põnev mäng. Kihelema ajas pisut. Oleks isegi tahtnud reketit käes hoida.

Aga tagasi algajatele jagatud soovituste juurde.

Neile keskenduda oli esimese hooga võimatu, sest kõrvalveerus röövis tähelepanu veel praktilisem lugu. „Vanale tennisepallile uus elu!" Muidugi klikkisin ega jäta teidki nüüd väärt teabest ilma.

Juhtub teil olema vanu palle, tehke neist a) polstrid tooli jalgade alla (ei kriibi põrandat!); b) purgikaane avaja (suurepärane haakuvus); c) vannikardina nuustik (pall koos kardina ja äädikaga pesumasinasse!) või d) nälkjalõks (vabandust, selle selgitamine nõuaks eraldi kolumni).

Vähem praktiliste soovituste juurde jõudes läks asi aga veel rohkem rappa. Siin on need koos minu esimese trenninädala eluliste tähelepanekutega.

1. Osta kohalikust spordipoest tennisereket ja head tennisejalanõud.

Mulle laenureketit ulatades teatas treener kohe, et algajal pole mingit vahet, millega ta mängib, ja et jalga käivad tavalised jooksutossud küll. Sajad eurod jäid alles, aga eemal väljakul valges kleidis graatsiliselt mängivat daami vaadates lubasin endale, et kunagi uhkeldan väljakul samasuguses. Aga mitte enne, kui midagi graatsialaadset ette on näidata.

2. Uuri tennise tausta. Õpi selgeks terminid ja see, kuidas vältida vigastusi.

Taustatöö sai Federeri raamatuga tehtud. Nagu ka hirm vigastuste ees põhjalikult juurutatud. Kuidas tipptennisistid pärast sellist koormust pensionile jäädes kõndida suudavad, mina ei tea. Lappasin läbi ka reeglid ja pidasin maha klassikalise vaidluse teemal „Aga miks on selle löögi nimi eeskäsi, kui ma hakkan lööma tagant? Ja selle nimi tagakäsi, kui tegelikult on käsi risti ees?"

3. Leia kohalik tenniseklubi, hakka liikmeks ja vali sobiv treeningplaan.

Selle punktiga läks lihtsalt. Koht on Tondiraba, treener Taavi Tuisk ja plaan täpselt selline nagu tema heaks arvab.

4. Mine vaata mõnda võistlust, kus võiksid kohtuda nii proffide kui omasugustega.

Kaia Kanepi võistles parasjagu Moskvas, Anett Kontaveit Austraalias. Proffidega kohtumine tuli edasi lükata. Omasuguseid polnud ka kuskilt võtta. Kõrvalväljakul lõi umbes kümneaastane tüdruk serviässasid.

5. Õpi servima.

Mis siin õppida, rõõmustasin, kui olin mängleva kergusega mitu servi järjest täpselt õigesse kohta löönud. Et siis kuulda Taavi käest, et seda tehakse HOOPIS TEISTMOODI. Hoie oli vale, vise oli vale, jõuõlast ei hakka ma rääkimagi. Kõik elemendid õigeks sätitud, ei läinud ükski pall üle võrgu.

6. Alusta eeskäelöögi õppimisest.

Sellest Taavi ka alustas. Ikka ranne fikseeritud, palli tabamise koht ees paremal, vasak jalg parema ees, käsi tõusmas kaarega ette üles ja reket liikumas pikalt üle vasaku õla nii, et reketi alumist tippu oleks väljaku teisele poole näha. Tunne oli nagu Märt Agu käe all tantsupeol. Kõigi elementide üheaegne meeles pidamine tundus sama võimatu nagu iseenda pea peal istumine. Jalad olid risti, käed olid risti, Taavi muretses: „Vaata, et sa endale reketiga piki pead ei löö."

7. Järgmiseks katseta tagakäelööki.

See oli palju lihtsam. Naistele ongi, väidavad asjatundjad. Sest kaks kätt on ikka kaks kätt, eriti kui nad hoiavad kinni ühest reketist.

8. Lisanipp: tee kätekõverdusi, siis jõuad lüüa ka!

Pärast kolme trenni tuleb möönda: see on pagana hea soovitus.

Eks vaatame, kas järgmisel nädalal on midagi omandatud algteadmistest alles ka. Seniks väike Google'i soovitus: „Roger Federer's shot of the century". Tennis on siiski vaimustav mäng.