Foto: AFP / Scanpix
Tennis
25. oktoober 2013, 09:32

ÕPIME TENNIST! Martini esimene mulje: kas valisin maailma raskeima spordiala? (1)

Peotants. Korvpall. Jalgpall. Päevane tutvus judoga. Jalgpall. Kerge flirt kergejõustikuga (umbes kuu). Jalgpall. Kerge flirt wado-ruga (paar kuud). Jalgpall. Korvpall. Jalgpall.

Põhimõtteliselt on skeem lihtne. Ma eelistan meeskonnasporte. Eriti aga spordialasid, kus kobadust on võimalik peita. Nimelt on mul teooria, et mida väiksem on ala, kus tegevus toimub, seda kiiremini saab aru, kas see isik, kes selles alas viibib, mõistab, mida ta teeb või mitte.

Näide: poks. Seal pole suurt kuhugi pageda ja kui ei ole poksinud, siis on see paarikümne sekundiga selge. Ei usu? Siis vaadake mu üht lemmikkatset kunagisest menusaatest „Mehed ei nuta", kus Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv läks poksima Eesti meistri Aleksandr Rubjukiga.

Šõu algab neljandast minutist (enne seda oli kokkulepe, et Rubjuk ei või vastu lüüa).

Kuidas Peep püsti jäi, on minu jaoks väike ime ja päris tubli saavutus. „Nägu jäi terveks," nagu Peep ise kokku võtab.

Kui väikese väljaku teooria viia jalgpalli, siis seal on plats suur ja ühes meeskonnas askeldab 11 meest ehk kui neist üks on vähe kobam, on seda võimalik natukenegi varjata ja on juhtunud isegi selliseid asju, kus profimeeskonna eest platsile tulnud fänn lööb värava.

Meheks oli Steve Davis ja aastaks 1994 ning klubiks West Ham. Treener, kes selle triki tegi oli Harry Redknapp. Igatahes pani Redknapp tema meeskonda sõimanud Davise (suitsetas päevas 30 sigaretti) platsile, et fänn saaks maitsta, milline on profijalgpalluri elu. Davis pandi platsile 46. minutil ja 71. minutil lõi ta värava.

"Steve says he wheeled away in celebration, arms extended, head bent with disbelief. On the side of the field, Redknapp turned around and looked briefly to the heavens," kirjutas The Guardian.

Juhtub ja keda huvitab, saab väga head lugu lugeda siit.

Et siis tennis. Üldjuhul individuaalne ja väiksel alal. Kaks tegurit, mida ma pelgan. 

Õnneks 1: erinevalt näiteks jooksmisest või jõusaalist rassimisest on tennises üldjuhul siiski vastane, kellega saab möliseda ja nalja visata. Väga suur pluss. 

Õnneks 2: tennis pole maailma kõige raskem sport. ESPNi eksperdid on millalgi (vist 2004. aastal) koostanud tabeli kuuekümnest kõige raskemast spordialast (tabel siin). Tabelit troonib poks, millele järgnevad jäähoki ja ameerika jalgpall ning korvpall.

Tennis on väärikal seitsmendal kohal, eespool võimlemisest, pesapallist, jalgpallist, mäesuusatamisest, veepolost ja ragbist.

Kuid ikkagi – raskuselt seitsmes spordiala... Kuigi esimesed treeningud on sujunud päris kenasti, oleks ehk enda säästmiseks pidanud valima tabelis kindlalt kuuekümnendal kohal oleva spordiala – kalastamise.