Viis kõrvetavat teemat Eesti kergejõustikus (7)

Alljärgnevalt peatun põgusalt viiel kõrvetaval teemal, mis on kuluaarides piisavalt palju kõneainet pakkunud. Juttu tuleb Ksenija Baltast ja tulevikumees Hans-Christian Hausenbergist, hingusele läinud Kuldliigast, üha lühenevast treeneritepingist ning vajadusest aidata sportlasi senisest veel tõhusamalt.

Kuldliiga sarnane sari on siiski hädavajalik

Esimene Kuldliigata aasta osutas ilmselgelt, et sarnast võistlussarja on ikkagi hädasti vaja.

Senine Kuldliiga eestvedaja Mati Lilliallik korraldas küll mõttekaaslastega mitu head jõuproovi, kuid varasem mainekas sari koondas meie edukamad sportlased alati kenasti kokku ja tekitas mõnusa konkurentsi. Selles mõttes toimus tänavu vägev tulemustesaluut hooajalõpuvõistlusel Kohilas. Sama ei saa paraku öelda Gustav Sule ja Valter Kalami memoriaali kohta, ehkki korraldajad andsid endast parima.

Sisehooajal, mis on iseenesest väga lühike, võis meie tippe tavapärasest rohkem näha nn külavõistlustel vormi kontrollimas. Spordihuvilise seisukohast on see muidugi eriti ebameeldiv variant, kui pead keset tööpäeva näiteks Lasnamäe halli minema. Tihti pole see lihtsalt võimalik.

Kahjuks ei ole suurt lootust, et järgmisel aastal korraldatakse midagi Kuldliiga sarnast.

Asjalikud treenerid kaovad kui dinosaurused

Juba aastaid on räägitud asjalike kergejõustikutreenerite nappusest, paraku muutub olukord üha nutusemaks – head treenerid kaovad nagu dinosaurused, noori nutikaid mehi–naisi tuleb liiga vähe peale ja nemadki lahkuvad võimalusel parematele jahimaadele.

Viimastest aastatest leiab näiteid, mis peegeldavad treeneriturgu kõige halastamatumalt. Olümpiale pürgiv Eesti kuulitõukemeister Kristo Galeta tammus suve lõpus teelahkmel, sest tema senine juhendaja Raigo Toompuu läks USAsse õppima ja harjutama. Keeruline oli leida asjatundjat, kes saaks vähemalt kolm korda nädalas tõuketrenni vaatama tulla. Pärast läbirääkimisi jõudis Galeta kokkuleppele Ants Kiisaga, kes möllab põhikohaga Audenteses, jõutreeningute plaanid kirjutab Galetale endiselt Toompuu.

Kui kolmikhüppaja Igor Sjunin lõpetas talvel erimeelsuste tõttu koostöö Toomas Klaubiga, polnud tal uue juhendaja leidmiseks palju variante. Lõpuks lõi tartlane käed Ivo Kalaga, kes on treener olnud hobi korras.

Samas läks väga hästi odaviskajal Liina Laasmal, kes pärast treener Jaan Tamme haigestumist ja surma alustas koostööd Toomas Merilaga ning pääses MMile ja püstitas Eesti rekordi. 75. aastaringi astuvale juhendajale tuleb soovida tugevat tervist ja samasugust tegutsemislusti!

Mis on Ksenija Balta õige ala?

Pärast ligi kahe ja poole aasta pikkust vigastusepausi tänavu suvel edukalt tippsporti naasnud Ksenija Balta puhul püsib õhus küsimus, mis on tema õige ala.

Ehkki mainekas Soome arst Ilkka Tulikoura lubas Baltal sügisel täisvõimsusega treenida ja sooritada ka spetsiifilisi kaugushüppeharjutusi, ei oska keegi päris täpselt öelda, kui suur risk on lemmikala juurde tagasi pöördudes end uuesti vigastada, mis suure tõenäosusega tähendaks karjääri lõppu.

Balta puhul on spekuleeritud võimalusest keskenduda 400 m tõkkejooksule. Jah, tänavusel MMil Moskvas lõpetas viimane finalist Eesti rekordist kehvema ajaga. Ent kaheksa parema hulka murdmiseks tuli distants eeljooksus läbida vähemalt 55,96 ja poolfinaalis 54,94ga. Balta- sugune mitmekülgne sportlane on nendeks tulemusteks kindlasti võimeline, aga alavahetust puudutava otsuse saab ta langetada vaid ise, pidades nõu treener Andrei Nazaroviga.

Samas tundub, et alavalikul võib taas oma osa olla saatuse sõrmel. Meenutagem, et 2008. aasta olümpiaks valmistus Balta seitsmevõistlejana, paraku ei pidanud tervis vastu ja pärast vigastust pühendus ta kaugushüppele ning jõudis tipptasemele.

Oma sportlasi tuleks tõhusamalt aidata

Eesti kergejõustikujuhid olid õnnelikud, kui enne MMi saabus Tallinna harjutama maailma parim kümnevõistleja Ash-ton Eaton. Väideti, et alaliidu rahakotist ei kulunud selleks sentigi ja räägiti appi tõtanud ärimehest, kes tasus Eatoni treeneri lennupileti eest.

Samas oli kurb kuulda suve alguses Prantsusmaal jalga vigastanud odaviskajalt Tanel Laanmäelt , et alaliit ei leidnud talle vahetult pärast tagasilööki haiglas osutatud meditsiiniteenuste eest tasumiseks 87 eurot.

Iseasi, kui sportlane lajatanuks lauale 870 või 8700 euro suuruse arve ja nõudnuks: makske ära!

Niigi õnnetu sportlane suunati Haigekassasse, kuigi tol ajal tal kindlustust polnud. Ametnike jahe suhtumine jättis Laanmäele, kellel on täidetud MMi B-norm, pehmelt öeldes halva mulje.

Sestap ei tasu enam imestada, et viimasel ajal on vähemalt ühele tänavu kenasti arenenud Eesti meistri abipalvele alaliidust eitavalt vastatud.

Pidurdage Hans-Christian Hausenbergi!

Eesti kergejõustiku tulevikulootustest paistab teravalt silma Hans-

Christian Hausenberg, kelle hüüdnimi võiks olla rekorditemasin.

18. septembril 15aastaseks saanud Hausenberg püstitas tänavu koguni 21 Eesti B-klassi rekordit ja kolm tipptulemust ning võitis noorte olümpiafestivalil teivashüppes hõbemedali. Ta võistles üksi rohkem kui mõne treeneri kõik hoolealused kokku.

Ometi pole ma kindel, et nimetatud faktide esitamisel tuleks vaimustunult kiljuda. Pigem tahan öelda: viimane aeg on heas mõttes pidurit tõmmata. Vastasel juhul pole välistatud võimalus, et viie aasta pärast heietatakse kergejõustikuringkondades järjekordsest endisest lapstähest, kes päris tippu ei jõudnudki.

Näiteks Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel oli siinkirjutajal valus vaadata, kui Hausenberg hüppas kolmikut. Kas tõesti oli noormehel vaja end eriti vigastuseohtlikul alal tampida?

Olen rääkinud mitme tippkergejõustiklase ja treeneriga Hausenbergist – niisugust mahvi ei pidanud keegi mõistlikuks. Paraku pole probleemist kõva häälega räägitud. Olgu siis leheneeger see paha inimene, kes oma nina teiste ellu topib.