Caroline GarciaFoto: Reuters / Scanpix
Tennis
29. oktoober 2013, 10:17

ÕPIME TENNIST! Kai teine nädal: kust tuleb tolm ja kuhu kadus koordinatsioon? (2)

Läbi aegade parimaks naistennisistiks peetav Serena Williams alustas tennisemängu nelja-aastaselt. Kui tüdruk oli üheksa, kolis nende pere sünnikodust 3000 kilomeetri kaugusele sellepärast, et tema ja õde Venus saaksid õppida Rick Macci tenniseakadeemias.

Roger Federer haaras reketi esimest korda kätte kolmeselt. See pole muidugi mingi ime, sest tema ema Lynett töötas kohalikus tenniseklubis. Ja ehkki õpetajad olid veendunud, et poisist saab hoopis jalgpallur (muide, jalkat mängib ta hea meelega tänaseni), oli tema kaheksandaks sünnipäevaks selge, et tugevam on ta n-ö käelises tegevuses.

14-aastaselt kolis ta Ecublens'i tenniseakadeemiasse.

Andy Murray alustas viieaastaselt. Novak Djokovic kuueselt, Pilici tenniseakadeemiasse kolis 12-aastaselt.

Maria Šarapova isa laenas sõpradelt kokku viimased kopikad ja kolis Venemaalt Floridasse, et tema teismeline tütar saaks mürinal tennisemaailma murda.

Siit kooruv muster on selge nagu Muhu seelikul. Mina olen aga 30 ning mitte just eeskujuliku koordinatsiooniga. Eelmisel nädalal astusin peale tuvile. Üle-eelmisel jäin jalgrattaga välisukse vahele kinni. Aeg-ajalt tundub, et isegi hiiglaslike lapsevankritega emad saavad eskalaatoril minust paremini hakkama.

Lugesin siin, et parim aega koordinatiivsete võimete arendamiseks on vanuses 7-14. Just viimased kolm aastat eriti, sest siis hakkab puberteet ja kehas toimuvad kiired füsioloogilised muutused.

Mina kükitasin selles vanuses peamiselt „Seiklusjutte maalt ja merelt" raamatusarja vahel.

Tuleb välja, et aeg-ajalt õues 15-aastase kapteni või Pantrikuru vangide mängimine pole siiski piisav koordinatsiooniharjutus. Nagu ka peika päevinäinud BMWs Elvise kuulamine.

Sestap osutus teine trenninädal parajaks proovikiviks. Teoorias olid löögid selged. Paigal seistes sain pallile üsna toredasti pihta ka. Aga olete te näinud mõnda tennisisti väljakul seismas? Kui nad ei jookse, siis nad hüplevad. Kui nad ei hüple, siis nad kõiguvad. Ja siis spurdivad kohalt minema, jõuavad pallini, võtavad sellest täpselt ideaalses kauguses sisse õige asendi ja löövad nii, et raksatust on kuulda ka ülemiste tribüünideni.

Kukepea.

Mina võin kõikuda ja hüpelda palju tahan, pall jääb löögi hetkel ikka liiga kaugele või liiga lähedale.

Esimene tähendab, et ma sooritan midagi meeleheitliku pääsukese-harjutuse laadset, kõik käed-jalad eri suundades tilpnemas.

Teise peale küsib Taavi teiselt poolt võrku: „Noh, panid jälle pitsa ahju?" Reket käes ja käed keha külgede tõmmatud, näen ma tõesti välja nagu pitsaahju ees askeldav Jamie Oliver. Ja seda, mitu korda Taavi nädala jooksul mu Itaalia köögi lembusele vihjab, ei jaksa keegi kokku lugeda.

Mismoodi see tabamispunkt ikka täpselt paika saada? Taavi soovitab palli poole esialgu küll tormata, aga viimased sammud teha tippivad. Umbes sellised nagu Lembit Ulfsaki Nõunikul „Lumekuninganna" lavastuses. Mõneti teeb see asja paremaks, sest koha leian ma löögi hetkel küll õige, aga.... oot, kätega pidin nüüd ka midagi tegema?

Harjutamine teeb meistriks, on 30aastaste puhul vist väike liialdus. Aga teise nädala lõpuks hakkab midagi tenniselaadset isegi välja tulema.

Ühtlasi olen jätkanud eelmise nädala hobiga – tennise guugeldamisega. Horisont laieneb, teadmised täienevad. Tähelepanu nüüd, daamid! Kui õmblete mehe pidžaama külge mõned tennisepallid, lakkab tema tüütu norskamine...