Olümpiarüü sama nukker nagu võistlejate nimekiri? (36)

Montoni loodud Sotši olümpiamängude kollektsiooni puhul ei teki kahtlust, et see võiks kuuluda mõnele palmimaalt tulnud olümpiaturistile. Juba värvigammagi on põhjamaine ja eelkõige läbinisti eestlaslik.

Läbiv must ja valge ning törtsuke sinist on lahendus, mida oleme näinud igal olümpial ning mis nii mõnelgi juhul tekitab küsimuse, et kas meie sportlased suures rahvamassis ikka piisavalt pildile jäävad?

Vaid napid sekundid kuulsuse püüdmiseks

Pole ju olümpiariietel tõesti loota isegi mitte 15 minutit kuulsust, vaid ainult napid sekundid, eriti, kui kollektsiooni taga ei seisa nime Stella McCartney või Ralph Lauren.

Tõsi, möödunud taliolümpial Vancouveris valiti eestlaste, samuti rahvusliku taustaga riided, viie parema hulka. Londoni suveolümpial meie hallikirju disainilahendusega aga nii rahul ei oldud. Eestiski võrreldi hõbehalli jopet tulnukarüü ja viinapudeliga.

Samas peakski ju olümpia niiöelda esindusrüü siiski jutustama mingi rahva lugu ja seetõttu oleks raske põhjendada näiteks rootslaslikku kollast või jamaicalikku kirgast rohelist. Viinapudeli ja tulnuka jätame siinkohal kõrvale.

Lugu Sotši olümpiamängudeks disainitud kollektsiooni taga on aga täiesti olemas. See räägib lumme uppunud metsast, lumehangede vahelt paistvatest tumedatest puutüvedest ja kaugusest kostuvatest huntidest.

Hunt on kollektsiooni disainerite sõnul kui hingeloom, kes annab sportlastele veel viimasel hetkel jõudu pingutada. Sama ilus on ka mõte pealtnäha vanamoodsa kudumismustri taga, kus läbivaks motiiviks on kaheksakand, millel on paljude rahvaste jaoks õnne toov tähendus.

Positiivne on ju seegi, et lisaks vanemat generatsiooni härdameelseks tegevatele detailidele on leitud lahendus ka nooremate poolehoiu võitmiseks. Seda muutes Estonia lühendi EST disainimotiiviks.

Samas meenub nii mõnelgi korral trükimustrit nähes veel mõned aastad tagasi autode tagaotsi ehtinud kleepekad. Teisest küljest annab selline detail muidu tavalisele koerajalutamisejopele juurde nooruslikkust ja sportlikku hõngu.

Plusspunkte väärivad ka sellised disainilahendused, mis esialgu silma ei jää. Näiteks on alt nööriga kokkutõmmatavad püksid ja liigset määrdumist vältivad tumedad detailid jope küünarnukil ja varruka alläärel asjad, mis lisavad kollektsioonile kaubanduslikku väärtust ja selle tavalistele spordisõpradele või olümpiafännidele vastuvõetavamaks teevad.

Kurvameelsed värvid

Kokkuvõttes võib öelda: pole kahtlustki, et tegemist on läbinisti eestlasliku kollektsiooniga ning et iga eestlane selle üle uhkust tunneb. Küsimus on ainult selles, et kas neile, kes Eestit kaardiltki üles ei leia ega tea meie rahvuslikust pärandist midagi, kollektsioon arusaamatuks ei jää?

Hall, must ja valge sümboliseerivad ju pigem kurvameelsust. Kuigi ennustatakse, et Sotši olümpial võistlev noorem põlvkond kullasära koju ei too, on olümpia ju ikkagi pidu, kus ainuüksi kutse saamise üle tuleb rõõmustada, isegi kui tead, et lahkudes meenekotte kõigile ei jagu.