Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) president Michel Platini (vasakul) ja Maailma Jalgpalliliidu (FIFA) president Sepp Blatter peavad valimisvõitlust, kus ohvriks tavaline jalgpallisõber, kes armastab vaadata heatasemelist MM-finaalturniiri.Foto: ARND WIEGMANN
Ott Järvela 30. oktoober 2013 16:42
Piisas teadatuntud aafrikalembesel Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) presidendil Sepp Blatteril teatada, et Euroopa ja Lõuna-Ameerika arvelt peaks tõusma Aafrika ja Aasia esindatus MM-finaalturniiril, kui Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) president Michel Platini kontreeris: tõstame MMil osalevate riikide arvu 40ni ja kõigi kontinentide osaluskvooti!

Kui veel paar aastat tagasi paistis, et Blatter ja Platini on kokku leppinud, et kui esimese ametiaeg 2015. aastal otsa saab, toetab šveitslane oma järglasena just prantslase kandidatuuri, siis praeguseks enam sõbralikkusest juttu pole. Tõsi, kokku on lepitud tõigas, et enne järgmise suve MM-finaalturniiri kumbki 2015. aasta presidendivalimiste kohta avaldusi ei tee.

Aga ilmselt ei soovi Blatter presidenditoolilt taanduda. Toetajatest tal puudus ei tule. Euroopast neid ei leia, aga Aafrikast ja Kariibi merelt kindlasti. Äkki ka Aasiast, kuigi Blatteri suhted selle mandriga läksid veidi sassi, kui ta eelmistel presidendivalimistel oma rivaali, Mohamed Bin Hammami (Katar) korruptsioonisüüdistusega rahvusvahelisest jalgpallielust kõrvaldas.

Aafrika ja Kariibi meri ei anna küll MM-finaalturniiril tooni, ent kuna FIFA presidendivalimistel on kõigil 209 liikmel üks hääl, on tegu oluliste piirkondadega. Milleks meelitada kuulsatest jalgpalliriikidest kubisevat Lõuna-Ameerikat (10 häält), kui palju kasulikum on enda selja taha saada Aafrika (54 häält)?

Igas maailmajaos mängitava jalgpalli reaalse taseme unustavad nii Blatter kui ka Platini muidugi ära. Eelmisel MMil pääses kuuest Aafrika riigist alagrupist edasi üks samas kui viiest Lõuna-Ameerika esindajast aga kõik, kellest neli neist jõudsid ka veerandfinaali. Ammendav tõestus, et Lõuna-Ameerika kvoodi vähendamine oleks lauslollus. Samamoodi on praegu õiglaselt paigas Euroopa ja Aasia kvoot.

Seda muidugi eeldusel, et finaalturniiri ajend on koondada (mõistlikkuse piires geograafilist printsiipi rakendades) kokku maailma 32 tugevamat koondist, et selgitada välja maailmameister.

Blatteri ja Platini jaoks on MM-finaalturniir muutunud aga relvaks valimisvõitluses, kus – nagu me kõik teame – hääli jahtides vahendeid ei valita ja suurt pilti eiratakse.

Blatteri versioon muudaks MMi lahjaks lurriks. Juba praegu peetakse MMil kriitiline arv nadisid mänge, kus nõrgem meeskond mängib väga tagasihoidlikult (süsteemne kaitsmine on teatavasti märgatavalt hõlpsam süsteemsest ründamisest). Väiksem hulk Euroopa ja Lõuna-Ameerika koondiseid suurendaks säherduste mängude hulka veelgi.

Platini versioon paisutaks MMi aga monstrumiks, mille maksumus ja korraldamine oleks jõukohane väga vähestele ja mis publiku jaoks väsitav. Praeguse 48 alagrupikohtumise asemel mängitaks neid Platini plaani (40 riiki jaotatud kaheksasse viieliikmelisse alagruppi) kohaselt 80. Väga suure jalgpallisõbrana tõden, et see oleks liig, mis liig.