Maadlusaktivist Martin Plaser (alumine mees) hiljutisel Kristjan Palusalu memoriaalil.Foto: TIINA KÕRTSINI
Spordiblogi
8. november 2013, 12:00

Martin Plaser | Ma ei saanud pealt vaadata, kuidas maadlust ehk olulist osa minu elust hävitama asuti! (23)

Sõdalasest kirjanik Martin Plaser asutas kevadel MTÜ Toeta Eesti Maadlust, et toetada maadluse olümpiakavva jäämist. Tänasest alustab oma kätega maadlussaali Korrus3 üles ehitanud Martin Õhtulehe veergudel maadlusblogiga, kus kirjutab ausalt ja kirglikult iidsest spordialast, mis talle väga-väga korda läheb. Järgmine jutt Martinilt juba järgmisel reedel.

Iga päev valutan südant, õlga, varvast, küünarnukki. Osalt sporditraumade, osalt eluliste eesmärkide poole püüdlemisest tuleneva psühholoogilise surve tõttu.

Ma ei saa pealt vaadata, kuidas minu elu olulist osa hävitama asutakse!

MTÜ Toeta Eesti Maadlust sai oma alguse reaktsioonilisest liikumisest, mis olümpiauudiste taustal proovis ja suutis algatada ning edasi arendada maadlusentusiastide initsiatiivid, et Eesti maadlus jõuaks kodupubliku südametes registreerituna meedias tähelepanu keskmesse.

Maadlus on nii enesestmõistetav spordiala ja -harrastus, et seda õhuna tarbides märgatakse puudumise või otsasaamise ohtu alles viimasel hetkel.

Minu õhukraanide kallale asuti siis kui nägin, et reaktsioonid Rahvusvahelise Olümpiakomitee otsusele on vähesed, pigem olematud. Ma ei saa pealt vaadata, kuidas minu elu olulist osa hävitama asutakse!

Korraldasin aasta alguses heade abilistega Tallinnas Reaalkooli juures koosviibimise. Koolile oli see tunnustus, sest ajalooliselt on koolil maadlusega väga palju pistmist. Georg Lurich on selle kooli vilistlane; allakirjutanu maadlusteekond sai alguse just sellest koolist.

Mulle on oluline koolilt saadud usaldus, mis tänaseks realiseerunud treeneriametina Tallinna Reaalkooli Spordiklubi maadlusosakonnas. Kooli väikses aeroobikasaalis käib Lurichi radadel 14 poissi ja tüdrukut. Kooli direktor on mees, kes selgelt maadluse arendamise poolt. Tallinna Reaalkool on tugeva ajalooga kool.

Olen aastatega olnud maadlusele lähemal ja kaugemal. Olles nüüd maadlustreener ning osaline mitmes maadlusprojektis, tean kaasa rääkida ja arutleda, mis võiks ja peaks edasi toimuma.

Korrus3 võttis kogu mu vaba aja, aga õnneks leidus aitajaid

Spordikeskus Korrus3 rajatakse endisesse pitsivabrikusse. Kedagi siidikäpaks me ei treeni, küll aga teeme siidikäppadest sitked ja vastupidavad mehed ning naised. Pikaajaline vaade ja mitmekülgne lähenemine spordi ja tervete eluviiside arendamiseks annab hea tulemuse, kaasata tuleb lapsevanemad.

Lapsed tulevad trenni, lapsevanemad tulevad trenni, sõbrad kutsutakse kaasa. Maadlus haarab kõiki ja järjest enam. Populaarsus on tõusuteel. Maadlusest räägitakse järjest enam... kuid miski ei klapi.

Suvel korraldasin avatud maadlusmatte, mis arvukaid lapsi maadlusele lähemale tõid. Tallinna Teletorni maadlusturniir, Tallinna Vanalinnapäevade avatud maadlusmatt, Keskajapäevade maadlusmatt, Rakvere Põhjakeskuse avatud matt ostuöö raames, Rakvere Põhikooli maadlusdemo.

Kahe perekonna emad olid maadlusest sedavõrd vaimustunud, et kutsusid mind oma kodukohta lastele maadlustreeneriks. 11. septembril toimus üle aastate esimene maadlustrenn Kehras, lisaks alustasime treeningutega suurepärases Alavere Põhikoolis. Kahe klubi peale kokku üle 50 registreeritud maadlusharrastaja. Ühe-aastastest alustades, täiskasvanute grupiga lõpetades. Lisaks olen alustanud maadlustreeningud Kostiveres, varsti ka Arukülas.

MTÜ Toeta Eesti Maadlust kõlavust ja kandvust aitas edastada Lauri Luik spordi- ja liikumisharrastuse toetusrühmast Riigikogus. Toetus maadlusele tuli vägagi olulisel ajal. Kogu Eesti spordisõprade üldsusele ootamatu olukord sai lahendatud tänu asjaosaliste suurepärasele koostööle. Oli neid, kes jäid ootama ei tea mida. Oli neid, kes jäid suu ammuli ja hiljem kommenteerisid. Ei tea miks. Aga tegijad, kes aitasid, neid jagus igal sammul

Kuna Korrus3 võttis kogu mu vaba aja, vähenes võimalus juhtida meediakampaaniat. Hea abiline selles osas on olnud Tartu maadlusklubi Englas/Kalev entusiastlik noortreener Kristjan Press, kellega oleme avaldanud ja tõlkinud maadlusuudiseid maailmast. Lisaks oli just Kristjan ühenduslüliks RAJU suursündmuse korralda Ott Tõnissaarega, kes võttis kevadel Eesti maadluse oma üritusel rahvusvaheliste võitlusmatšide vahepealset aega sisustama.

Alo Toomi ja Eerik Apsi vahelise matši kuulutas välja olümpiahõbe Heiki Nabi . Maadlusel pole ammu olnud üle 50 pealtvaataja saalis. RAJUl oli kohal üle 2200 pealtvaataja, mis on Eesti maadluse jaoks hämmastav rekord.

Terved põlvkonnad on üles kasvanud maadlusinfota

Maadlus on nüüd mõned aastad olümpiakavas edasi. Aga kes treenib uued olümpialootused? Kes leiab sporditegevuseks vahendid? Kes kujundab maadluse mainet? Ning kuidas rahastada maadluse sisulist arengut?

Spordipoliitikas on omamoodi reeglid. Palju sõltub headest inimestest ja ettevõtetest, mida need head inimesed esindavad. Kui treener annab trenni, siis on sportlase asi pingutada. Mänedžer peaks leidma kahele eelnevale vahendid ning spordisõber peaks nautima medalisadu.

Paraku on terved põlvkonnad ilma maadlusinfota kasvanud. Maadluses tuleb olla vahetu, ei saa kolmanda vahetusmaadlejana pingil istuda ja võistkonna edule kaasa elada ning selliselt aastast aastasse tühja tampida. Maadluses on edu vaid ise harjutades, ise võideldes. Ise, ise, ise meeskonna eest.

Kurb on tõdeda, et paljudel ettevõtetel on küll reklaamipoliitika, kuid puudub piisav kogemus reklaamitegevuseks läbi spordi. Üldjuhul toetatakse seda spordiala, mida ise ollakse harrastanud või mis on ettevõtte ajalooline osa. Loogiline. Aga üldised heategevusprojektid, spordiprojektid ning lastele suunatud ühiskondlik tegevus võib suurema kaarega tagasi tulla. See vajaks tähelepanu.

Kes läheb 2024. aastal Eesti eest olümpiale maadlema?

Rahvusvaheline maadlus kasvab. Mühinal. MMA toob maadluse juurde tuhandeid uusi harrastajaid päevas. Kas ka Eestis?

Oleme olümpial edasi. Kõik on justkui ilus. Paraku ainult kaugelt vaadates. Maadlustreenerite keskmine vanus on suure hooga kasvamas. Kui arvestada akumuleerunud kogemusi, mis võiksid uutele harrastajatele jõuda, on see hea. Aga kurb on tõdeda, et maadlusklubidel puudub piisav oskus ennast reklaamida. Nende uute harrastajate juurdekasvuks tehtavad pingutused jäävad kasinaks.

Enamik treenereid on seda hobikorras. Tööd tehakse mujal, mõnikord isegi kahel kohal. Kuidas võiks õhtuks väsinud treener piisavalt energiline olla, et sportlast innustada?

Täna on meie maadluskoondis alakaaluline – rahvusvahelisel areenil on võistlejatega täidetud alla poolte võistluskaaludest. Eerik Aps, Heiki Nabi, Alo Toom, Anar Tseinalov, Ardo Arusaar kreeka-rooma ja mõned üksikud nimed vabamaadluses. Kus on juunioride maailmaklass, mis kohe valmis teatepulgad ära võtma? Kuidas kasvavad kadetid, õpilased, mudilased?

Maadlustegevus algab ja lõpeb treeneriga. Kui kaob linnast treener, kaob klubi. Praegu puudub jätkusuutlik süsteem, sest klubide rahastamisel puuduvad lahendused, mis kestaksid ka ühe-kahe peaaktivisti lõpetamisel.

Spordiklubi peaks olema kodukoha tuum, selles peaks osalisteks olema kohalikud sotsiaaltöötajad, lapsevanemad, koolipersonal ja kohalik ettevõtlus. Siinkohal üleskutse maadlusklubide juhtidele: teeme kodukohas reklaami ja leiame kõik võimalikud huvilised!

Konkurents huvialade, spordialade, erinevate hobide ning tegevuste vahel kasvab

Oma osa mängib demograafia, mis mõjub kõigile aladele – spordivalik on rikkalik, lapsi jääb vähemaks. Konkurents huvialade, spordialade, erinevate hobide ning tegevuste vahel kasvab. Tarbimis- ja tegevusharjumused viivad lapsed aktiivsest liigutamisest eemale, Kaitsevägi on aastaid löönud lokku.

Juurdekasv treenerite ja võistlustel vajalike -kohtunike näol on maadlusel pigem marginaalne. Kuulen üksikutelt klubidelt, et kohad on täis ja lapsi juurde võtta ei saa. Kas oleks mõistlik koolitada treenereid ning suurendada koosseisu?

Samas ei levita paljud klubid oma trenniaegade infot isegi spordikeskustes, kus nad treenivad. Maadlusklubidel pole kodulehte ning kohalikud inimesed ei teagi, et nende vallas, linnas või külas maadlustrennid toimuvad. Kelle poole pöörduda? Kelle asi on maadlust populariseerida?

Olen selle oma südameasjaks võtnud, Õhtuleht aitab seda valu leevendada. Loe reedeti minu iganädalasi ülevaateid ja mõtteid maadlusest. Loe sellest kuidas ma võitlen seinalt maha voolava värviga, käin viies kohas trenni andmas, tegelen maadluse propageerimisega.

Loe minu mõtteid, kas ja kui palju mõjutab maailmamaadlus väikese Eesti maadluselu. Võibolla on Sul midagi sellest õppida, võibolla mulle õpetada.

Kirjuta mulle [email protected], märgusõna "Õhtuleht toetab Eesti Maadlust".