Rafael Nadal ja arstidFoto: AFP / Scanpix
Tennis
8. november 2013, 10:37

ÕPIME TENNIST! Kai kolmas nädal: ma olen vigastatud!

Jah, ükskord pidi see juhtuma. Vigastus. Valus ja tüütu. Vigastus, mis ajab vihaseks, sest ei lase korralikult mängule keskenduda.

Ega asjata öelda, et tippsport on mõeldud tugevatele. Eriti tipptennis, kus iga maailma esikümnesse kuuluv mängija saab uhkustada mõne huvitava hädaga.

Võtkem Rafael Nadali vasak põlv. Sellest on kirjutatud pea sama palju analüüsivaid artikleid kui Lehman Brothersi kokkukukkumisest.

See põlv on Nadalile häda teinud aastaid. Ühe võistluspausi suutis see mängleva kergusega tekitada 2009. aastal. Mullu pidi ta loobuma Londoni olümpiast ja US Openist, sest arstid teatasid: põlvekedra kõõlus on osaliselt rebenenud. Võistluskarussellile naasis ta alles pärast 222-päevast eemalolekut.

Nadali aitas sõna otseses mõttes jalule plasmaravi. Lihtsalt selgitades võeti talt verd, tsentrifuugiti sealt välja trombotsüütiderikkad rakud ja süstiti need tagasi haigesse piirkonda. Järgnes uskumatu paranemine. Nadal seljatas valu ja tõusis taas maailma esinumbriks.

Kas järgmise vigastuseni, ptüi-ptüi-ptüi?

2006. aastal oli praegune naiste esireket Serena Williams tennisest igaveseks loobumas.

Erinevad väiksemad, ent see-eest tihedamad vigastused olid viinud ta depressiooni äärele. Kadunud olid usk ja lootus, reket kogus tolmu toanurgas, kuni õde Venus sundis teda minema teraapiasse. Seal toimus inspireeriv kohtumine ühe väikese fänniga, kes veenis Serenat, et ta suudab 95. tabelikohalt taas tippu tõusta. Ta ei eksinud.

Kaia Kanepile on häda teinud ülekoormusest tingitud õlavigastus, puusa painutajalihase venitus, hiljuti ka kannavigastus.

Roger Federer on suure osa oma karjäärist maadelnud üllatusvisiite teha armastava seljavaluga.

Seljaoperatsioonil on käinud ka Andy Murrray.

Mööda ei saa vaadata ka lateraalsest epikondüliidist. Möh, küsite? Ma väga ei imesta, et paremini on see vigastus tuntud „tennise küünarnukina".

Sisuliselt tähendab see õlavarreluu välimisele põndale kinnituva kõõluse põletikku. Kõõlus jätkub lihastena, mille ülesanne on tõsta labakätt. Ja kui seal on põletik, tähendab ükskõik mille kätte võtmine väljakannatamatut valu.

Tekib see tavaliselt ülekoormusest, olgu siis tennisemängust või ... liiga entusiastlikust taina rullimisest või kudumisest!

Kannatanud on selle käes umbes kolmandik mängijaist, sealhulgas Justin Henin, Andy Roddick ja Novak Djokovic.

Koormusvigastused pole tennises midagi uut. See ala rebestab keha, kust aga suudab. Seda nörritavamad on tõenäoliselt jaburad vigastused. Neist ühe hullema sai 2004. aastal James Blake.

Ta oli trennis suures mänguhoos, kui jooksis üht lendpalli päästes peaga vastu metallist võrguposti ja murdis kaela. Meistrit tunned aga taastumisest. Kuus kuud hiljem tegi ta US Openil vaimustava comeback'i, purustades äsja oma esimese French Openi võitnud Rafael Nadali. Suurtest lootustest vaat et rohkemgi lähevad tennisefännide südamesse suured tagasitulekud.

Suurele tagasitulekule loodan ka mina. Kohe, kui mu parema käe pöidlapadja põrutus (jah, tegu on kõige hädisema vigastusega tennise ajaloos) imeväel paranenud on.