PEOPAIK: Eesti jalgpallimeister pidas viimase vooru kohtumise FC Kuressaarega ja sai meistrikarika kätte Sõrve sääre alguses asuval Salme staadionil. Foto: TAIRO LUTTER
Jalgpall
11. november 2013, 10:00

Tallinna Levadia sai klubi ajaloo kaheksanda meistritiitli kätte kummalisel, aga võluval Salme staadionil.

Levadia tiitlipidu Eestimaa otsas (1)

(Tipp)sport võib inimese viia kummalistesse ja ootamatutesse paikadesse. Näiteks vaevalt oskasid umbes 15 aasta eest vutitrenni läinud Tallinna Levadia noored jalgpallurid arvata, et elu esimese meistrikarika tõstavad nad pea kohale Salme staadionil.

Eesti läänepoolseima jalgpallistaadioni tiitli napilt Taritule kaotavale Salme vutiareenile jõudmiseks tuleb sõita Kuressaarest kas läbi või ümber, Mändjala kämpingust mööda ja siis paremale keerata. Õiges kohas (loe: mitte nii, nagu Kreisiraadio rallimeeste sketšis).

Mööda kruusateed paarsada meetrit edasi, poolenisti varemetes kunagise viljakuivati taga asubki Salme jalgpallistaadion, mida FC Kuressaare oma põhi­areeni remondi ajal võistluspaigana kasutab.

80ndatel ehitati Salme staadion tuletõrjesportlaste tarbeks. Esialgset otstarvet meenutab võistlustorn, mille pehkinud põrandaid trotsides pildistas Õhtulehe vapper fotograaf Tairo Lutter artiklit kaunistava suure foto.

Selle kõrval muhe tribüün ja männisalu kõrval päkapikumaja meenutav kollane staadionihoone, kuhu seitse pöialpoissi ja Lumivalgeke kenasti elama mahuksid. Aga siis oleks ka ruum otsas.

Tribüüni taga, vutiplatsi küljejoonest vast tosina meetri kaugusel saab aga nautida ehedat loodust. Iga sammuga vajub jalg paarkümmend sentimeetrit udupehme samblavaiba sisse ning kopse täidab osoonipomm, mille tarbimisega peab linnarott ettevaatlik olema. Muidu juhtub nii nagu filmis «Mehed ei nuta», kus lugupeetud professor värskeõhumürgituse sai…

Ümbruskonnast on leitud enam kui tuhat aastat vanu viikingilaevu. Rahvusvahelisi lahinguid on sealkandis peetud ka hiljuti – Salme staadionil toimus aastate eest Eesti ja Aserbaidžaani U21 koondiste maavõistlus.

Ning tõik, et vutiliidu president Aivar Pohlak tuli Salmele Levadiale meistrikarikat üle andma mõne kilomeetri kaugusel asuvast kodust, tundub kõike kirjeldatut arvesse võttes juba paduloogiline.

Levadia võidurõõm oli igatahes tavapäraselt ehe. Fännid tegid kärtsu, mürtsu ja tossu, mängijad pritsisid šampanjat ja loopisid õhku peatreener Marko Kristalit.

Klubi president Viktor Levada säras ning juhatuse liige, enamiku Levadia noormängijate jalgpalluriks kasvatamist isiklikult ohjanud Andres Leht õhkas: «15 aasta eest ei osanud arvata, kuhu välja jõuame. Aga noortega töötamine tasub ära.»