Märt Roosna | Mind ei huvita, kas Salumäe medal on Eestis. Tähtis on ju hoopis muu (16)

Arutatakse, kas medalit üldse võib müüa või on see nii püha, et sobib vaid klaasi alla tolmu koguma. Arutatakse, kes peaks medali välja ostma. Arutatakse, kui palju medal maksta võiks. Lubatakse vajadusel osta või kümme medalit. Hullutakse, kui pole teada, kuhu üks medal osteti (selle asemel, et rõõmustada üllatuslikult kõrge hinna üle). Uuritakse, kus on ülejäänud Eesti olümpiakullad. Ja nii edasi ja nii tagasi.

Vabandust, aga keda tegelikult huvitab, kus Erika Salumäe medalid füüsiliselt asuvad?

Mind küll mitte.

Muidugi tuleb mul siiani kananahk ihule, kui näen videot Barcelona olümpiavõidust. Olin toona üheksane põngerjas. Rullisin rõõmust põrandal ringi, silme ees virvendamas see dramaatiline lõpp ja napp-napp edu. Ei lähe siiani meelest see vaba Eesti esimene kuld.

Neid emotsioone ei võta meilt keegi. Medal ise on aga vaid üks tühipaljas asi. Pole kuigi tähtis, kas see asub Eesti Spordimuuseumis, Salumäe Hispaania kodus või mõne huvilise erakogus kuskil Šveitsis. Olgem ausad: kui tihti me ikka muuseumis käime? Tähtis on emotsioon, aga mitte metall.

Mõistagi on aga kõige tähtsam inimene. Salumäe medalite müük andis selge signaali: olümpiasangar on hädas. Mis ikkagi sundis medaleid müüma? Sellest on räägitud üsna vähe. Eesti Jalgratturite Liidu asepresident Enn Veskimägi mainis, et tema teada läksid medalid oksjonil haamri alla Salumäe tervisehädade tõttu. Pühapäevases ETV spordisaates käis läbi tõik, et Salumäele on makstud pikaajalise töövõimetuse tõttu osaliselt olümpiavõitjate toetust, mida üldjuhul hakatakse kuldmedali võitjatele maksma kümme aastat enne pensioniiga. Üldsõnaline "tervis" on juttudest siin-seal mujalgi läbi käinud, kuid väga täpselt pole probleemist rääkitud.

Ega saagi. Tegemist on delikaatsete isikuandmetega, mida ei tohi avaldada inimese enda nõusolekuta. Salumäe, kellel on varasemast negatiivsed kogemused, ei soovi aga meediaga suhelda. See on tema õigus, mida tuleb austada.

Küll aga võiks teemat käsitleda meedias üldises plaanis. Kas riigil on kohustus meile omal ajal meeletult rõõmu valmistanud sportlastele appi söösta, kui neil on tõsised tervisemured? (Siinkohal kõlavad mu peas riigijuhtide Andrus Ansipi ja Rein Langi kuulsad tsitaadid "Sport ei pea olema riigi sport" ja "Sport on sportlase erategevus".) Kas me teeme noorte hulgas piisavalt teavitustööd, et tippspordile käe andnud noormehed ja neiud (aga ka nende vanemad) teaksid, millised on võimalikud terviseohud?

Ja kas meie suured sportlased teavad, kui palju nende saatus eestlastele korda läheb?

Hiljuti tegi üks Õhtulehe kaudu meie kergejõustiklaste viletsa käekäiguga tutvunud spordisõber ettepaneku, et võiks teha nö sportlaste börsi, kus leiduks atleetide pangakonto numbrid ning eraisikud ja ka ettevõtted saaksid neid äärmiselt kergesti abistada. "Elame turumajanduses, aga kui sportlasel on kas või paarsada fänni ja igaüks kas või viis eurot kuus talle panustab, on ta omadega mäel," mõtiskles kirjasaatja.

Huvitav mõte. Kas see ka reaalsuses toimiks, ma ei tea. Küll aga olen veendunud, et Salumäe kaliibriga staari tõsise mure puhul appiruttajatest puudust poleks.

Usu või mitte, aga eestlane - see külmas ja pimedas sirgunud sarkastilise huumori austaja - hoolib. Kui asi on tõsine, siis hoolib. Häda ei tasu häbeneda, laske end vajadusel aidata. Teie olete meid ju aidanud nii palju.