Prantsusmaa tennisemängija Richard Gasquet (AFP / Scanpix)

Et täna päris lorilooks kätte ei läheks, siis natukene treeningutest ning alles siis sellest, kuidas ennast väljakul kaunistada.

Muidu on kõik tip-top, kuid on kaks ohumärki. Esiteks ei suuda ma servida, võin noh, suudan, kuid valesti. Kui ma virutan pallile otse ja lapiti, siis on enam-vähem okei, kuid nii on valesti ja treener innustab tabama riivamisi, et pallile vint sisse keerata. Ideeliselt tore, kuid ma ei suuda seda palli nii üldse suunata. Viimati lõin paar kollast kera täie jõuga lausa kõrvalväljakule, hea, et keegi viga ei saanud.

Eks siin muud vist pole, et harjuta, harjuta, harjuta ja harjuta siis natuke veel.

Teine serviga seotud asi on servimine paremalt ehk löömine pöördelt või poolpöördelt või kuidas seda nimetadagi. Vasakult on selge, paremalt, kui keha liikuma keerata, on täiesti müstika, kuidas see pall peaks õigesse kohta liikuma.

Ei tule välja ja kui pole juba kolm-neli trenni tulnud, siis tekib frustratsioon.

Soovitusi? Tõenäoliselt suurt midagi pole, tuhat servi ja keskendu.

Teine asi puudutab põlvi. Kui partner Kai suutis vigastada oma kämbla padjakest, mis on kõige naljakam tennisevigastus üldse, siis mul annavad rattaga sõites (jah, ma olen veel üks neist, kes sellise ilmaga sõidab ikka tööle rattaga) natuke tunda põlved.

Kuid nüüd siis enda välimusest tenniseväljakul. Mina pole sellele eriti tähelepanu pööranud, riietuse juures on oluline olnud, et oleks ketsid (kasutan jooksutosse, mille nina on nüüdseks löögiliigutuse tõttu katki), taskutega püksid (kasutad dressipükse) ja jakk (olen mänginud ka lihtsalt särgiga, kuid üldiselt pusa või dressipluus, kus samuti taskud). Taskus siis pallide jaoks.

Kõrvalväljakutel on muidugi elegantselt valgesse riietunud inimesed, kuid ei näe seal eelist. Ega riietus mängi...soeng mängib, nagu öeldakse mõnikord jalgpalliväljakutel.
See toob meid meigini.

Hea meik on selline, millest inimesed arugi ei saa, ütles mulle ja Teet Tederile meigikunstnik Liina Ütt.

Miks siis üldse teha? Et pisikesi iluvigu peita. Seega on kaks varianti. Kas minu meik oli tehtud hiilgavalt või selles kaunis näos iluvigu lihtsalt polegi. Tegelikult on ka kolmas võimalus, kuid see on nii õudne, et ei julge kirjagi panna.

Igatahes jäid uuest välimusest lummatud pilgud nägemata – seda nii tööl, kodus kui ka tennisetrennis.

Tööl paitasid kolleegide pilgud peamiselt Teedu valgendatud jumega nägu.

Kodus suutis abikaasa muutuse läbi hammustada pärast peent vihjet, kuid temale oli abiks teadmine, et mehega selline koerustükk ette võetakse.

Hinnang tehtule? Paar õlanõksu ehk meh.

Õnneks oli õlekõrs – tennisetrenn. Pole mingi saladus, et sportlased panevad oma välimusele väga suurt rõhku. Jalgpalli näinud inimesed teavad, et soengute kivistamiseks on mõned pallurid pähe kallanud paar liitrit geeli, sest ükski loodusseadus ei selgita, kuidas need soengud mängu jooksul sassi ei lähe.

Tennisistidki annavad endast parima, et kenad välja näha. Nii ka mina. Mida aga polnud, oli jällegi tulemus. Pärast umbes kolmandat vihjet imelise näonaha kohta, mis iialgi ei läigi ega higista, hakkas naissoost paariline silmi kissitama ja siis itsitama. «Meil on trennis üks naine, ja see pole mina!» kilkas ta treenerile. Joviaalset tögamist jagus terveks tunniks. Mehed, olgu see teile hoiatuseks!

Kellele huvi pakub, siis täpsemalt ja pikemalt ning videoga on lugu leitav siit.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis