Martina Navratilova (AP / Scanpix)

Eelmise nädala tenniseveeru lõpetasin sõnadega: „Suurele tagasitulekule loodan ka mina. Kohe, kui mu parema käe pöidlapadja põrutus imeväel paranenud on."

Ütleme nii, ma ei olnud optimistlik. Pöial oli valus kohusetundlikult, saates kogu käelabast tulise juti läbi iga kord, kui pall eeskäel reketit tabas. Äng ja hirm hiilisid ligi. Kas tõesti jääb juba tasahilju tärkamisele mõelnud tennisekarjäär poolikuks?

Ei! Täna pulbitseb mu süda sees nii, et sooviksin katustelt karjuda legendaarse John McClane'i moodi: "Yippee-ki-yay, motherf...r!" Kuna tegu on siiski konservatiivse kogupereväljaandega, ma seda ei tee. Võtan tsiteerida hoopis sama tulist, ent pisut ontlikumat Joosep Tootsi, kes teatas: „Näe, ära tõin!"

Noorhärra Tootsi saavutuseks oli õige magusa Latipaciga riiulilt alla sadada. Mul aga trennikaaslase Martini üle võit koju tuua. 11:6 ütlevad ajaloolised numbrid (kaalun võimalust need oma pöidlapadjale tätoveerida) ja ehkki ma liialdaksin, väites, et tegu oli täiesti ühepoolse mänguga, olen ma otsustanud, et just nii ma seda edaspidi sõpradele-tuttavatele serveerin.

Teile tundub, et mu rõõm on ebaproportsionaalselt suur? Te eksite. Tennis ei ole lihtne ala. Nüansse on palju, lisaks füüsiline väsimus. Treener Taavi ütles just, et kui algaja paar minutit täie intensiivsusega mängib, on ta lõpuks läbinisti läbi. Vastab tõele.

Seni olime trennis harjutanud erinevaid lööke ja servi või vahetanud palle treeneriga. See viimane ei anna mänguoskusest kuigi head ülevaadet, sest esiteks saab Taavi naeruväärselt lihtsalt kätte kõik meie löögid (jaa, ta oskab seda toredat jalgade vahelt löömise trikki ka) ning teiseks saadab ta need üle võrgu tagasi nii täpselt, et meil jääb üle mõõta vaid loetud sammud, õige asend sisse võtta ja katsuda pallile pihta saada.

Nüri järjekindlusega iga nüansi lihvimine on ainus tee selleni, et ükskord hakkavad need löögid automaatselt õigesti välja tulema. Kusjuures, säärane pealtnäha tüütu pendeldamine pole üldse üksluine – pea peab kogu aeg jagama nagu koorelahutaja.

Oleme jõudnud juba nii kaugele, et enamjaolt suudame Taavi hellalt ette antud pallid vastu võtta ja kõigi asjaolude soodsal kokkulangemisel ka teisele poole võrku tagasi lüüa. Ent kas me kõige selle juures ka mängida oskame?

Aus vastus on: ei. Olgugi, et edasiminek on olnud märkimisväärne. Isegi Taavi sõnul saime me üksteise vastu mängides hakkama „üllatavalt hästi", aga ta ongi selline lahke.

Sest mul on tagajoonel vastase servi oodates jätkuvalt tunne nagu hirvel auto esitulede valges. Kui see serv siis ootamatult oma punktiks õnnestub keerata, ei hüüagi eufooria tulles.

Martin muidugi väitis, et ta kaotas, kuna väljakul oli ju ka daam. Jah, arvestades tema eelmist tenniseveergu, mis keskendus rohkem moodsatele meigitrendidele, olen ma üsna kindel, keda ta selle all silmas pidas.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis