Öeldakse, et võidab meeskond, kaotab treener. Ning eks Eesti jalgpalli viimaste aastate suured võidud ja kordaminekud ongi meil ennekõike meeles läbi Konstantin Vassiljevi, Raio Piiroja ja teiste mängijate. Fännidki Lillekülas skandeerivad just jalgpallurite nimesid.
Aga nüüd ja praegu on õige hetk kiita Eesti jalgpallikoondise kõigi aegade edukaima treeneri Tarmo Rüütli tööd. Tänusõnadest hoidumine oleks häbematu või võhiklik. Kuus möödunud aastat olid ju pööraselt edukad!
Ulme, et Rüütli juhtimisel saavutas Eesti Euroopa meistrivõistluste valikgrupis teise koha saavutamine ja jõudis play-off’i. Uskumatu, et vaid 22 kuu jooksul alistas Eesti meeskond Serbia, Uruguai, Sloveenia, Põhja-Iirimaa (kaks korda) ja Poola.
Võimas, et väikeriigi peatreenerina võitis või viigistas Rüütli enam kui pooled kohtumistest. Vahva, et viiekordne maailmameister Brasiilia pidi Tallinnast võiduga lahkumiseks kõvasti punnima.
Väga tänuväärne, et kõigi kuue aasta jooksul jäi Tarmo rahulikult kaalutlevaks Eesti meheks, kes liiglennukaid kaasmaalasi muheda huumoriga taevast alla sikutas. Kahju, et play-off’is läks avamäng Iirimaaga totaalselt aia taha ning et lõppenud MM-valiksarjas õnne nappis. Aga suures plaanis on see pelk iluviga.
Imeteldavat ilu ennast on väga palju rohkem – kui Õhtuleht koostas pärast septembris Hollandiga tehtud 2:2 viiki edetabelit Eesti vutikoondise parimatest mängudest vahemikus 1992-2013, mahtus esikümnesse seitse (!) Rüütli lõppeval ametiajal peetud mängu…
Aga Rüütli kõige tähtsam panus Eesti jalgpalli eelmise kuue aasta jooksul pole võidud, eufooria ja koondise eduga kaasnenud jalgpallibuum, vaid sinimustvalge vutipere teadvusse külvatud kindel veendumus ja usk.
Veendumus, et Eesti jalgpall ei pea kummardama võõramaiseid tarku, vaid suudab endale ise liidrid kasvatada, ainuomase mängustiili leida ja selle abil maailma kõige vägevamatele südikalt vastu hakata.
See on väga suur, suisa hindamatu väärtus.
Aitäh, Tarmo! Suur, suur, aitäh!
Kommentaarid