Ott Järvela | Miks ma eelistasin aasta jalgpalluri valimisel Ragnar Klavanit Konstantin Vassiljevile? (11)

Eelmisel kolmel aastal oli valik (õigustatult) palju selgem. 2010 pälvis Vassiljev 39 esikohta 46-st ja 2011 suisa 29 esikohta 30-st. Mullu parimaks tunnistatud Klavan sai toona 27 esikohta 30-st (loe: väga selge ja kindla võidu).

Millest kõneleb tänavune hoopis tasavägisem skoor 17:13? Et Eesti jalgpallipere seas ei valitse üksmeel, millist kaalu peaksid aasta parima jalgpalluri valimisel omama klubis ja koondises saavutatu. Kas säärase üksmeele saavutamine on vajalik? Eeldusel, et inimestel on mõistus peas, siis ei, ei ole.

Maailma parima jalgpalluri valimise fookus on viimastel aastatel olnud väga paigast ära – Lionel Messi võite on käsiteldud Cristiano Ronaldo alaväärtustamisena. See ei ole normaalne. Parimat ei valita selleks, et teiseks jäänut mõnitada, vaid ikka eesmärgiga seda kõige paremat tunnustada.

Eestis see õnneks nii ka toimib. Vähemalt enda näitel julgen seda kinnitada, sest tõik, et oma ankeedis asetasin Klavani esimeseks, Vassiljevi teiseks ja Pareiko kolmandaks, ei tekita lõpptulemuse suhtes küll mingit tõrget. Valimisprotseduur oli ju kõigile teada ja seetõttu puudub jonnimiseks igasugune põhjus.

Miks aga Klavanit Vassiljevile eelistasin? Ja Pareikot kõigile ülejäänutele? Lähtun aasta jalgpallurit valides ennekõike ikka klubirindel saavutatust, kusjuures eeldusel, et jalgpallur pälvib klubis enamvähem regulaarselt mänguaega, on kõige enam määrav tase, kus klubi mängib.

Seetõttu oli Bundesligas, Euroopa tugevuselt kolmandas rahvusliigas (UEFA vastava edetabeli alusel) mängiva Klavani esimeseks asetamine minu jaoks pea täiesti automaatne.

Vassilevi vaimustav esitus Hollandi vastu ja oranžile vutiarmeele löödud kaks väravat polnud piisav argument nihutamaks teda esikohale. See oli siiski üks mäng (NB! Mis suures plaanis ka midagi suurt ei otsustanud), mitte õnnestunud hooaeg Bundesligas.

Aga see oli võidetud, mitte kaotatud teine koht! Kui säärasest mõtteviisist arusaamine tundub keeruline, siis soovitan meenutada ja üle lugeda Heiki Nabi intervjuud pärast hõbemedalivõite olümpialt ja MMilt. Mehe rõõm oli suur ja siiras ja mida enam nii mõelda suudetakse, seda ilusam sport on. Mõtteviis "loeb ainult kuld" on olemuselt destruktiivne ning sisult hooplev ja halvustav. Väikeriigil puudub luksus endale säherdust alpust lubada.

Jalgpalli rüppe naastes, siis sama automaatselt kui Klavan esimeseks, täitusid ka teise ja kolmanda koha lahtrid Vassiljevi ja Pareiko nimedega. Need mehed mängivad Venemaa kõrgliigas, mis selgelt tugevam Ukraina (Sergei Zenjov) ja Belgia (Enar Jääger) ning väga kõvasti tugevam Poola (Henrik Ojamaa) või Šotimaa (Henri Anier) liigast.

Pareiko kolmas koht võinuks kõikuda, kui keegi nelikust Zenjov-Jääger-Ojamaa-Anier saanuks koondises hakkama millegi imelisega. Seda ei juhtunud. Eesti meeskond sai tänavu millegi imelisega hakkama vaid korra (Hollandi vastu) ja tolles mängus oli kandvas rollis Vassiljev.

Olgu siinkohal märgitud, et pole kunagi aru saanud nö ergutuspunktide (loe: kolmanda koha) andmisest mõnele Eesti meistriliigas silma paistnud mängijale. Eesti aasta jalgpalluri valimine on tõsine võistlus, mitte humanitaarabi.

Lõpetuseks veel üks mõttekäik. Kuigi minu jaoks jääb kummaliseks, kuidas oli 2013. aasta Eesti aasta parimat jalgpallurit valides võimalik Klavanit või Vassiljevit esikolmikust sootuks välja jätta, on väga hea, et on täpselt teada, kes nii talitasid. Klavanit ei asetanud esikolmikusse vutiliidu aupresident Peeter Küttis ja juhatuse liige Mart Poom ning Vassiljevit ajakirja Jalka peatoimetaja Indrek Schwede.

Parima jalgpalluri valimisel juba aastaid kasutatud avalik stiil on ainuõige ning selle peaks kiiremas korras üle võtma ka spordiaasta parimate valimist ohjav Eesti Olümpiakomitee.

Teatavasti koosneb mainitud hääletus kolme osapoole (rahvas, spordialaliidud, spordiajakirjanikud) arvamustest, millest alaliitude ja spordipressi omad peaksid kindlasti olema avalikud.

Kui julgetakse eksperdina – just erialase oskusteabe tõttu spordiajakirjanikud ja alaliidud ju tulemustes sedavõrd kandvat rolli etendavad! – valijate seas olla, siis tuleb julgeda ka nende eest avalikult vastutada ja küsijatele põhjendada.