Spordihull, kes rabab kahe alaliidu presidendina (3)

Napilt pool aastat pärast Kovaneni kinnitamist ujumisliidu presidendiks veeretas elu tema teele erilise proovikivi – dopinguskandaali, mille keskmes on treener Nikolai Borzov, kes väidetavalt andis alaealisele õpilasele Anita Stepanenkole salaja keelatud ainet.

«Ei imesta, et niisugused asjad juhtuvad,» ütleb Kovanen.

«Kui vigu tuleb ette kosmosesüstikus, siis on loogiline, et tavalises inimtegevuses ka midagi juhtub. Mulle sobib keeruliste olukordade lahendamine, see koguni meeldib. Mitte et otsiksin neid, aga need on asjad, mida teen ja mis mul ka välja tulevad. Standardolukordades olen keskmik.»

Kovanen jätkab: «Oluline on, kuidas sa probleemi lahendad. Kas hüppad põõsasse, hakkad olukorda vältima või musta valgeks rääkima. Arvan, et koostöös alaliidu juhatusega saime korralikult hakkama. Puhtinimlikult väärib ujuja teist võimalust, rohkem ei materdaks. Ta sai aastase võistluskeelu, mis polnud maksimum. Kui karistust ei oleks järgnenud, teinuksime spordile karuteene.»

Hõimupealiku rollis

Viimati vestles Kovanen Stepanenkoga mõni nädal tagasi Kalev Openil. «Ütlesin, et kui tal on vaja millestki rääkida, siis võib alati minule helistada. Ka Tõnu Meijel küsis, mida arvan sellest, et ta Stepanenkot treenima hakkab. Vastasin: kui me ei tahaks, et ta sporditeed jätkab, teataksime seda avalikult.»

Ometi tuleb ujumisliidul ja Stepanenkol ühiselt pureda kõva pähkel. Nimelt ei tohi võistluskeeldu kandev sportlane antidopingu reeglite kohaselt harjutada üheski alaliiduga seotud treeningurühmas. Vastasel juhul algab võistluskeeld nullist.

Kovanen jäi tasakaalukaks ka siis, kui luges Eesti Päevalehest olümpiakomitee peasekretäri Siim Suklese arvamust, et treenerilitsentsi äravõtmine oli Borzovile liiga ränk karistus.

«Suklesel on maailmavaateline seisukoht, mida ma põhimõtteliselt jagan,» arutleb Kovanen.

«Näidispoomisi pole mõtet teha, aga kuskilt peab piir minema. Borzovi puhul polnud ju tegemist esimese juhtumiga. Kuidas seletaksime lapsevanematele, et aktsepteerime tema jätkamist treenerina?»

Tampere ülikoolis ärijuhtimist tudeerinud 35aastase Kovaneni laiem nägemus alaliitude juhtimisest on huvitav.

«Adun spordiorganisatsiooni tema heade külgede, valude ja vigadega. Saan aru, et see on hoopis midagi muud kui firma juhtimine, mis eeldab teistsuguseid omadusi. Firmas otsustad, pood, käsid ja lased – vaatad, et tulemuse kätte saad. Sul on rohkem hoobasid.

Alaliidus oled rohkem hõimupealik. Hõim on sind valinud, aga sa ei saa teha valikuid, kes sobib ja kes ei sobi, ega liiguta inimesi nagu nuppe malelaual. Pead arvestama kõigi pereliikmete iseloomu ja iseärasustega ning leidma ühisosa, mis seob. Kirg, millega inimesed tegutsevad, lööb vahel lõkkele ning see töötab jälle enda vastu. Pead olema nii innustaja kui ka tuletõrjuja ühes isikus.»

Bensiin ja dünamiit

Kovanen oskab tunnetemöllus tegutseda. «Ma ei võta emotsioone kui negatiivset faktorit, vaid kui kütust – meil on, mille pealt teha. Kirg näitab, et inimesel on asja vastu tõsine huvi. Küsimus on kire kanaliseerimises. Bensiin ja dünamiit on ohtlikud ained, aga kui targalt mootorisse põlema paned, saad hästi edasi.

Inimestega rääkides – pole vahet, kas sulgpallurite või ujujatega – veendud, et ühisosa on olemas. Tegelikult eriarvamusi polegi, on eri iseloomud ja eri viis suhelda. Eesmärk on kõigil samasugune. Ja kui see kõik õnnestub käima saada, siis võib öelda: tuld heas mõttes!»

Samas rõhutab Kovanen, et üks mees ei tee spordiorganisatsioonis midagi ära: tähtis roll on klubidel oma liikmetega.

«Alaliidu juhtidel tuleb tööd oskuslikult koordineerida, et orkester kenasti kokku mängiks. Selleks ongi igale orkestrile dirigenti vaja. Firmas ütlen: tegevjuhi töö on muuta end tarbetuks! Väärtus pole ühes inimeses, vaid selles, et süsteem toimib.»

Kovanen on igal võimalusel püüdnud ujumisele ja sulgpallile tähelepanu tõmmata. Suvisel pika raja MMil tegi ta ise ujujatega intervjuusid ja toimetas videod alaliidu koduleheküljele.

«Läksime MMile kolme sportlasega. Lihtsameelne oli eeldada, et mõni meediainimene tuleb kaasa. Aga polnud ka mõtet hakata halama, millal ajakirjanikud helistavad. Panime vajaliku teave ise üles.»

Olulisteks nimetab Kovanen ka võistluste online-ülekandeid. «Esmalt tuleb huvitav olla oma kogukonnale. Kui sa neilegi põnev pole, siis mida sa üldsuselt ootad. Eesti meistrivõistlused sulgpallis oli esimene katse ja ujumine teine. Ettevõtmine õnnestus, meil oli 8000 unikaalset vaatajat.»

Kovaneni presidendiperioodil on suurenenud nii sulgpalli- kui ka ujumisliidu eelarve, ent üksnes raha ei otsusta. «Kui sportlane istub ja mõtleb: kui mul oleks raha, küll ma siis teeks... Sellise suhtumisega tippu ei jõua, sul peab olema tahtmine minna läbi seina.»

Muide, sulgpalli juurde tuli Kovanen endise juhatuse liikme, kuulsa rallisõitja Joel Tammeka palvel. «Olime kõige hullemal masu ajal sporti toetanud. Ilmselt siis nähti, et olen mingi hull, kelle peab juhatusse kutsuma,» märgib ta muigamisi.

Leiab perelegi aega

Ujumisega on Kovanen tegelnud maast madalast ja korralikke treeninguid jätkas ta ka Soomes, kuhu läks vanematega 14aastaselt.

«Ma pole poliitik, isiklikku tähelepanu ei vaja,» räägib Kovanen kahe presidendivankri vedamisest.

«Investeerin sinna aega ja raha ka. Vastu ei oota midagi, ühiskondlik tegevus peabki selline olema.»

Kadestamisväärse energiaga Kovaneni peres sirguvad kaks last. «Abikaasa saab mu tegevusest aru. Kuid kõik asjad peavad olema tasakaalus, olen leidnud aja ka pere ja enda tarbeks,» lausub Kovanen, kellele meeldib rattaga sõita.