Anatoli Šmigun: «Kristinaga õnnestus midagi ära teha, tahaks ka Aivariga üht-teist korda saata!» (16)

Pühapäeva ennelõunal läheb 60aastane Šmigun, keda lähedased ja sõbrad lihtsalt Tolikuks nimetavad, Soomes Rukal raja veerde suusatajatele vaheaegu hõikama. Ühtäkki rebib ta taskust välja sinimustvalge peakatte ja hüüab: «Oleme ju Eesti patrioodid!»

Oleme siin võistluste ajal jõudnud otsusele päästa enne Sotši olümpiat Eesti suusatamine. Teie tütar Kristina on vist USAs – las ta jookseb kuu aega krossi ja siis paneb suusad alla. Olümpial ta pjedestaalile ei jõua, aga 20 parema hulka kindlasti. Kas olete avantüüriks valmis?

(Naerab südamest.) Ma saan aru, see on hea uue aasta nali! Aga mis puudutab Kristinat, siis ta tuli juba USAst tagasi koju ja valmistub praegu Tartu ülikooli eksamiteks. Muide, Kristina on heas sportlikus vormis, ta on isegi kõhnem kui parimatel päevadel. Mõistagi ei harjuta Kristina enam nii palju kui varem, aga režiimi ta järgib, organism vajab seda.

Olümpial loodame teie õpilasele Aivar Rehemaale. Esimesed etteasted Kuusamos näitasid, et ta on tippvormist kaugel. Vene ruleti mängimiseks pole siiski veel põhjust. Mullu ta siia võistlema ei pääsenudki, ent MMil tuli seitsmendaks. Kuidas te Aivari seisundit kommenteerite?

Arvan, et oleme korralikult ja suure mahuga trenni teinud, pehmelt öeldes on meil vaja see töö ära seedida ning siis peaks tulema ka oodatud tulemus. Loodan, et Tour de Ski juba midagi näitab, seal peaks Aivar oluliselt parem olema.

Milliseid muudatusi tegite treeningutes, kui hakkasite olümpiahooajaks valmistuma?

Palju oleme lisanud mäestikutreeninguid. Funktsionaalse võimekuse parandamiseks olid tugevad laagrid: augustis Itaalias Seiser Almis ja enne esimest lumelaagrit Austrias Ramsaus. Sestap polegi veel olnud piisavalt aega, et kogu tehtud tööd ära seedida. Nüüd, kui võistlushooaeg on alanud, taanduvad mahutreeningud teisele kohale, esikohale kerkib intensiivne töö ja kõik stabiliseerub.

Tegelikult otsustab väga palju viimane olümpiaeelne ettevalmistusperiood. Kõige tähtsam on jaanuaris haigestumist vältida. Kui oleme siis normaalses seisundis, peaks ka viimase lihvi andmine õnnestuma soovide kohaselt.

Olete märganud, et mullune edu MMil tiivustab Aivarit varasemast rohkem harjutama?

Meenutan, et esinesime hästi ka 2009. aastal, kui Aivar sai Liberecis MMil üheksanda koha, mullu oli ta MMil seitsmes. Usun, et Aivar on suuteline võistlema tipptasemel. Ta on treeningutel kiiduväärselt pingutanud. Nagu öeldakse: hea koht on nüüd tema kätes ja jalgades.

Kas materiaalselt on Aivar nii hästi kindlustatud, et saab professionaalselt treenida?

Kõigi Eesti suusatajate puhul võib öelda, et majanduslikult on nad üpris nõrgalt kindlustatud. Kahjuks oleme kaugel venelaste rahalisest tasemest. Norralastel ja rootslastel on traditsiooniliselt väga head võimalused. Nüüd on Kasahstanis Aleksei Poltoranini tiim, mis on komplekteeritud tunduvalt paremini kui meie tiim. Rahaprobleeme neil küll pole.

5. detsembril saate 61aastaseks. Treenerina olete saavutanud kõik, mida hing ihata võib – Kristina on kahekordne olümpiavõitja ja maailmameister. Mis motiveerib jätkama?

Kindlasti ei motiveeri mind materiaalne pool. Kuid igal treeneril ja tema õpilasel on oma prestiiž. Kristinaga õnnestus midagi ära teha, tahaks ka Aivariga üht-teist korda saata. Materiaalne pool mängib selles kindlasti oma rolli. Meie eesmärk on kõrgem kui rahalised võimalused lubavad.

Kui tihti näete lapselapsi? Teie tütar Katrin elab ju Norras.

Nad on kogu suve meie juures Otepääl. Praegu on lihtsam, suhtlemiseks pakutakse rohkem võimalusi. Skype’i kaudu võin neid näha peaaegu iga päev. Kolm–neli korda nädalas suhtleme kindlasti.

Kuidas te spordist puhkate?

Aga kuidas saab elust puhata? (Naerab.) Sport, suusatamine ongi väga suur osa minu elust. Nii et kuidagi ei õnnestu sellest puhata. Võistlusreisidel püüan lugeda raamatuid. Suvel tegelen õhtuti pisut lapselastega. Varem käisin ka kalal. Nüüd olen juba vanem inimene, energiat pole nii palju. Proovin keskenduda treeneritööle ja teha seda võimalikult hästi.

Kui tihti mõtlete globaalsetele teemadele? Näiteks eestimaalaste massilisele väljarändele siia, Soome.

Muidugi on see probleem, aga inimesed tahavad hästi elada. Ja hästi elada ning tööd teha ei keela keegi.

Lõpetuseks naaseme spordi juurde. Kes on olümpial Eesti edukaim sportlane ja millise tulemuse ta saavutab?

Tahan uskuda oma õpilasesse. Aga kui keegi teine võistleb temast paremini ja saab medali, siis olen rahul. Õnnitlen teda ja tema treenerit, mingit kurja kadedust kindlasti olla ei saa, saab olla ainult sportlik uhkustunne.

Ütlesite, et Aivari eesmärgid on kõrgemad kui materiaalsed võimalused lubavad. Palun kergitage natuke saladuseloori?

Eelmisel aastal sain mina palka 275 eurot kuus. Ometi oli Aivar MMil seitsmes. See näitab veel kord, et raha ei otsusta kõike. Kui mulle olnuks sellest vähe, oleksin nii-öelda poolelt teelt kõrvale astunud. Olen tööd alustanud ja tahan lõpuni välja minna.