John McEnroeFoto: AFP / Scanpix
Tennis
2. detsember 2013, 10:50

Kai viies nädal: ma olen olnud jäme (2)

Jäme mitte sõna otseses mõttes, vaid ülekantud tähenduses. Ja üldse mitte meelega. Tennise etiketi tundma õppimine võtab lihtsalt pisut aega.

Et kõik ausalt ära rääkida, loen siin nüüd ette need heatahtlikud õpetussõnad, mille vastu mul juba esimese viie nädalaga eksida on õnnestunud.

*Mõistlik ei ole ka verbaalne sõim ükskõik kelle aadressil, ka iseenda.

Mu kodusel kasvatusel pole viga, ent esimestes trennides, kui pall (järjekordselt) kõrge kaarega naaberväljakule lendas, pudenes suust ikka päris mitu korda „f...k" või „k....t" või mõni muu verbaalse sõimu klassika.

Aga kas te teate, kui hästi tennisehall kajab?! Viie nädalaga olen seetõttu arenenud sinnamaani, et olen need karged keelevääratused asendanud kiljatusega „Oih!" Palju parem on kohe.

Räägitakse, et Lendl, Connors ja McEnroe olid omal ajal vandumise kõrge kunsti suurmeistrid. Tänapäeval on telepilt nii andestamatu, et väga valjut ropendamist väljakul ei toimu, ent aeg-ajalt satub mõni sajatus ikka pilti.

*Veenduge, et teie riietus vastaks kõikidele normidele ehk oleks puhas, terve ja tennisemänguks sobilik.

Tennisemaailm on riietuse suhtes veidralt tundlik. Kui Venus Williams otsustas nahavärvi retuusides mängida, kaunistas pilt sellest paljude maailma lehtede spordikülgi. Veider oli küll pealtnäha paljast taguotsa vaadata. Sestap oli isegi õde Serena sunnitud olukorra selgituseks sõna võtma.

Wimbledonis tuleks takkapihta mängida üleni valges rõivastuses, aga Tondirabas õnneks nii karmid reeglid pole. Küll aga olen ma kord unustanud maha oma pikad püksid, mistõttu on tulnud väljakule lipata ebaväärikates asendusretuusides, ning samuti on mul õnnestunud mängida eest lahti tehtud dressipluusis.

Tuleb välja, et seegi pole hea toon.

Õnneks soetasin eelmisel nädalal viimaks tennisekleidi, nii et need karid võiksid jääda minevikku.

* Teistest väljakutest möödumisel proovige mõista seal toimuva sisu – kas mängitakse punkte või lüüakse niisama palli. Kindlasti ei tohi väljakust mööduda punktimängu ajal.

Hea, et treener Taavi sellele tähelepanu juhtis, sest muidu on ju ikka tunne, et kui ma siin väljaku servas vaikselt hiilin, siis keda ma ikka segan... Samuti on alati igavene häda sellega, kui oma pall naabrite juurde veereb. Ja arvestades, et ei mina ega Martin hiilga täpsusega, siis tuleb alatasa silmad maha lüüa ja ettevaatlikult hüüatada: „Võõras pall väljakul!" Piinlik iga kord.

* Ei ole viisakas aplodeerida, kui mängija teeb topeltvea või mängus lihtvea. Kui lihtveale eelneb pikk ja võitluslik pallivahetus, on aplodeerimine lubatud.

Vabandust, aga sellest kombest ei ole ma siiamaani vabaneda suutnud. Kui mul ikka õnnestub Martinilt üks punkt tänu tema kehvale servile kätte saada, siis oi, kuidas ma rõõmustas. Löön silmad maha ja tunnistan, et olen teinud üle võrgu ka võidurõõmsa „nan-nan-nan-nan-naaaaaa".

Aga Martin ei pahanda. Sest aeg-ajalt naerab ta vastutasuks nagu hüään, kui mina äärmiselt ebagraatsilise hüppekese sooritan või endale reketiga vastu jalga löön.

* Mängija ei tohi vägivaldselt, ohtlikult ega vihaga visata, peksta ega jalaga lüüa reketit või oma tennisevarustust turniiri toimumise kohas.

See on üks naljakas reegel. Tüüpilise introvertse parasvöötme elanikuna ei tuleks mul mõttessegi oma viha reketi peal välja elada. Ega tema süüdi ole, et mina olen maailma kõige mannetum rabaku lööja. Aga mis taevastel põhjustel sätestab see punkt, et ma ei tohi reketit sakutada „turniiri toimumise kohas"? Pärast turniiri kodus lase aga käia?

Suured tenniseässad ei lase end sellest reeglist muidugi segada. Praegune vana rahu Roger Federer lõi karjääri alguses puruks nii palju reketeid, et tema vanemad pidasid temaga maha tõsise vestluse. Samast patust pole puhtad teisedki. Aga samas, parem lüüa reketit kui vastast. Või joonekohtunikku! Viimase „vägiteoga" on näiteks hakkama saanud David Nalbandian.

Kirglik mäng on see tennis!