Joosep Toome: põlved lähevad aasta-aastalt kehvemaks (2)

Sel hooajal on Toome erilist täpsust üles näidanud kaugvisetel. Igas liigas on ta protsent olnud üle 60 ja kokku on ta neid tabanud 31st 20! Sinna juurde käib ka korralik kaitsemäng, mida 208sentimeetrine Toome on korduvalt demonstreerinud ka koondises. Kahjuks ei lähe tema ihuliikmete olukord aastatega paremaks ja nii peab mees iga hooaja järel uuesti karjääriplaanid läbi mõtlema.

Alates 2012. aastast Rockis mängiv, aga varem BC Kalev/Cramot ja TTÜd esindanud Toome maitseb poolprofileiba, sest õpib Tartu Ülikoolis täiskoormusega füsioteraapiat. Selle valikuga on tal õnneks läinud ja tudengielu paistab korvpallurile meeldivat.

Joosep, mis seis sul praegu põlvedega on?

Minu põlvede puhul pole konkreetselt tegemist vigastusega, aga on degeneratiivne haigus, mis läheb aasta-aastalt kogu aeg veidike halvemaks. Haigust ravida ei saa, aga selle negatiivset kulgu saab pidurdada ja selle nimel olengi suvel vaeva näinud. Muidugi nii palju kui võimalik, siis hooaja jooksul ka, aga mängugraafik on tihe. Seega on suvi selleks kõige parem aeg. Tõsi, niipalju, kui uurinud olen, siis Austrias on haiguse raviks välja töötatud alternatiivne meetod, mis põhineb rakkude katseklaasis kasvatamisel. Aga ravipaus tuleks sel juhul aasta-poolteist. Seda riski ei taha vastu võtta, sest garantiid ei ole. Niigi olen vasaku põlvega kolm ja paremaga ühe operatsiooni läbi teinud ja olulist tulemust need andnud ei ole. Arvan, et suvedega, mis ma olen vabaks võtnud, olen oma karjääri pikendanud. Eesmärk on korvpalliga tegeleda nii kaua kui võimalik.

Kas põhimõtteliselt oleks võimalik mõnda suve mitte vahele jätta? Pean silmas 2015. aasta EM-finaalturniiri.

Kindlasti on võimalik, aga sellel oleks omad tagajärjed. Siis langeks klubihooaja kvaliteet. Minu karjäär sõltubki rohkem põlvede olukorrast. Võtan aasta korraga ja iga hooaja lõpus hindan olukorra üle ja panen eesmärgid uuesti paika. Aga jah, finaalturniir oleks suur väljakutse. Tuleb mõistuse piires otsustada.

Mõned aastad ikkagi mängisid koondises, kuidas sulle seal meeldis?

Väga meeldis, kõik Eesti mehed, palju tuttavaid. Suvi läbi oma meelisalaga tegeleda, mis saab veel paremat olla?

Eesti korvpallis räägitakse palju pikkade mängijate vähesusest. Kas tunnetad endal vastutust, et saaksid põuda leevendada?

Seda küll ei tunne, et mind hädasti vaja oleks. Mehed võitlesid ju sellise koosseisuga koha EMil välja. Ega ma mingi super keskmängija ka ole, tavaline Eesti tasemel mees. Aga juttu on tõesti palju, osalt on see ka mõistetav, sest pikkasid on vähe. Igast üle kahemeetrimehest loodetakse juurdekasvu, paraku asjad nii lihtsalt ei käi.

Hinges ikka koondisekutset ootad, et sind ära ei unustataks?

Kui tase võimaldab ja tunnen, et olen seda väärt, siis ikka. Aga praegusel tasemel ei mõistaks valesti, kui kutset ei tuleks. Minu tasemel pikkasid on Eestis küllaga, katastroofi pole.

Kuidas su suhted peatreener Tiit Sokuga on, ega mingit solvumist pole olnud?

Ei ole. Tiit on mõistev inimene, saab aru.

Kas sind häirib ka, et inimesed, kes ei ole taustaga kursis, vaatavad mängu ja heidavad mingeid kindlaid asju ette? Näiteks, et miks sa hoolimata pikast kasvust hammastega rõngasse ei hüppa?

Ei saa sellele mõelda, et mida keegi kuskil arvab. Olen õppinud juttudest mööda vaatama. Ma ei ootagi neilt, kes on olukorrast kaugel, et nad kõigest aru saaksid.

Kas mingil ajal võtsid neid asju hinge?

Nooremas eas kindlasti, siis, kui eesmärgid kõrgemad olid. Päris hinge ei võtnud, aga häiris küll. Eriti nende puhul, kes minu olukorraga rohkem kursis olid. Nimesid ei nimeta, aga neid on nüüd vähemaks jäänud.

Viis aastat tagasi ütlesid, et vajad rohkem enesekindlust ja julgust. Kas probleem kummitab sind siiamaani?

Võib-olla, aga leiduvad ka omad põhjused. Ei saagi olla hulljulge ja enesekindel, kui põlvedest võib igas mängusituatsioonis valu läbi käia. Aga enesekindlust on aastate ja kogemustega juurde tulnud.

Neid olukordi tuleb päris palju ette, kui kaaslased näitavad sulle, et oleksid võinud pealt suruda, aga panid hoopis pehme poolhaagi.

See on mul ka peas kinni, tegelikult paneks ilusti pealt ära. Mängin valuvaigistitega, aga trennis ma neid ei võta ja seal pole seda liigutust harjunud tegema. Mängus ma suudaks suruda küll, aga psühholoogiline moment on minu jaoks juba liiga suur. Kõike, mida trennis teed, teed ka mängus. Aga kui trennis pole harjunud pealt panema, siis sedavõrd raskem on nii mängus teha.

Aga kaugvisetes oled seevastu paremaks läinud.

Ei ütleks nii. Kogu aeg on see võime olemas olnud, aga viimasel ajal on lihtsalt hästi välja tulnud. Oli periood (oktoobri lõpus ja novembri alguses – toim), kus eriti hea tunne oli visata. Võib-olla oli efekt ajutine. Siis oli tunne, et visked ei saagi mööda minna. Olen ise ka mõelnud, et mis selle põhjustas.

Pead sa ennast praegu „neljaks" (suur äär – toim) või „viieks" (keskmängija)?

Hakkab „viie" poole kiskuma. Kiirusega on mul nagu on, sest korvpall muutub pidevalt aina kiiremaks ja koosseisud lühemaks. Nagu pikkadel tihti on, et noorena alustad „viie" pealt, siis liigud „nelja" või isegi „kolme" peale ja vanemana tuled jälle „viie" peale tagasi, kui kiirus ära kaob ja kehakaalu juurde tuleb.

Tulid Rocki mängima poolteist aastat tagasi ja samal ajal astusid sisse Tartu Ülikooli füsioteraapia erialale. Kas ülikoolis läbitud ained on aidanud sind ka korvpallurina ja oma kehast arusaamise mõttes?

Kindlasti. Teoreetiline baas aitab mõista treeningmetoodikat keha tunnetuse ja vormis hoidmise koha pealt. Oskan ise midagi juurde teha, kui näen, et tavatreeningust jäi väheks. Palju individuaalset lähenemist on, et miks midagi teha ja mis tagajärjed sellel on.

Aastaid tagasi õppisid TTÜs tööstust ja tsiviilehitust. Kuidas läks?

Peaaegu kaks aastat sai tehtud, aga teisel aastal hakkasin Kalev/Cramos korvpalli mängima ja spordis tekkis suurem ambitsioon. Võib-olla läksin veidi pilvedesse ka, mõtlesin, et jõuan nii ja nii kaugele… Paratamatult kooli väga ei jõudnud ja ehitus polnud ka nii hingelähedane. Noores eas ei osanud päris õiget eriala valida ja kool jäi tagaplaanile. Aga punnisin edasi. Kui TTÜsse mängima läksin, astusin logistika erialale, aga see lõppes ka kiiresti ja kurvalt.

Kas Tartusse mängima ja õppima tulek oligi sellest põhjustatud, et korvpallis seatud eesmärgid ei täitunud?

Jah, kindlasti. Pidin sihid üle vaatama ja tegin mitte kannapöörde, aga kursimuutuse küll. Siin on Eestis kõige paremad tingimused õppetöö ja poolprofispordi ühendamiseks.

Aga ometi Rockis kedagi teist ei ole, kes mõlemat asja korraga teeks.

Jah, aga ütlen ausalt ära, et kui tahad korvpallist maksimumi võtta, siis ei tule õppimisest midagi välja. Kindlasti on ka erandeid, aga mina näen asja niimoodi. Kahe trenni vaheline puhkus on väga oluline, et saaks endast kõik välja võtta.

Milline su õppeedukus on?

Üllatavalt hea, aga ei tahaks kiitlema hakata. Õppeained on sobivad olnud, kui asi huvitab, siis on ikka hinded paremad.

Passid tihti raamatukogus ka, nagu üliõpilaste seas populaarne on?

Seda aega pole üldse. Raamatukogus on käidud küll, aga mitte passitud. Siiani polegi sellest raamatukogu fenomenist aru saanud, et miks seal parem on. Mulle sobib väga hästi ka kodustes tingimustes õppimine.

Plaanid Tartu ülikoolis ka magistriõppes jätkata. Kas see määrab tulevase klubivaliku ära?

Seda küll, aga siis peab klubi poolt ka pakkumine olema. Kui huvi on mõlemapoolne, siis on valik tõesti lihtsam.

***

Joosep Toome

Sündinud: 21. juunil 1985 Tallinnas

Pikkus ja kaal: 208 cm, 110 kg

Karjäär: 2005–08 BC Kalev/Cramo
2008–10 TTÜ KK
2010–12 BC Kalev/Cramo
2012–... Tartu Ülikool/Rock