Tennis

Õpime tennist! Kai kuues nädal: trennid ei ole vennad (2)

Kai Väärtnõu, 16. detsember 2013, 16:30
 Reuters / Scanpix
Miks on ühel päeval trennis purakat nii palju, et löö või pall lapikuks, ja teisel nii vähe, et tahaks minna väljakunurka häbenema? See küsimus painab mind viimasel ajal üha rohkem.

"Täna lihtsalt ei olnud meie päev." "No ei saanud mängu käima." "Kahjuks ei õnnestunud vormi realiseerida." "Protsentuaalselt oli kaotus väiksem, kui Veerpalul-Mael selles vanuses 20 aastat tagasi."

Tubli tugitoolisportlasena tunnen ma neid fraase hästi. Ja olen nende peale korduvalt kergelt ärritunud. No mismõttes ei olnud teie päev?

Algaja tennisemängijana hakkan ma sellest jutust aga aru saama. Võtkem meie viimane trenninädal. Kolm trenni, kolm täiesti erinevat sooritust.

Esimene trenn oli ilma treener Taavita. Alguses toksisime Martiniga niisama, siis mängisime punktide peale. Kõik sujus võrdlemisi tavaliselt.

See tähendab, et mõne peaaegu et väärika pallivahetuse vahele põimisime hulgaliselt koomilisi hüppeid, ebaõnnestunud serve ja juba surnult sündinud punktipäästmiskatseid. Aga üldiselt tuli mäng enam-vähem välja.

Ajaloolise tõe huvides olgu ka öeldud, et Martin võitis. Aga mitte suurelt – mis on ajaloolise tõe huvides veel eriti oluline.

Järgmisel päeval olime taas Taavi juhendada. Ja mitte miski ei toiminud! Mitte miski! Nagu esimest korda oleks trennis olnud. Täpsest joonemängust ei hakka ma rääkima, sest mul oli raskusi isegi reketi käes hoidmisega.

Ranne laperdas nagu tormi kätte jäänud kajakas, pall tabas alatasa reketi raami (kui üldse tabas) ja vaikselt hakkas saabuma vahkviha. No mis see siis olgu! Ma ju üritan!

Üritamisest ei olnud vähimatki abi. Ükskõik kui sisendusjõuliselt ma endale kinnitasin, et järgmisel löögil kontrollin kõiki elemente – viin reketi õigel ajal ja õigel kõrgusel taha, sätin sammud hoolega paika ning virutan siis kena kiirendusega pallile lagipähe –, käis ikka rumal raksatus ja pall lendas paremal juhul võrku ja halvemal kõrvalväljakule.

Kaks päeva hiljem taas trenni minnes olin ärevil – et no mis päev siis täna on? Ja oli väga hea päev. Esiteks püsis ranne kõva ja eestkäelöögid tulid seetõttu taas kenasti välja.

Tagakäsi ei meenutanud ka enam kogu aeg pitsa ahju panemist ning jõudu pallidele järele tormata jagus ka. Kõik läks suisa nii kenasti, et suutsin maailmakorra taas õigeks seada ehk Martinile pähe teha.

Ning kui trenni lõpus Taavi ütles, et „sul on selle paari kuuga ikka väga korralik serv tekkinud", ma peaaegu tantsisin väljakult minema. Või no mis peaaegu. Ma tantsisingi väljakult minema.

Aga vastuseks loo alguses püstitatud küsimusele. Ei, mul pole õrna aimugi, miks päevad vennad ei ole. Kahtlustan, et kusagil struktuurides on tõesti kallutatud jõud. Aga vähemalt ei pahanda ma enam Eesti sportlastega, kui nad väidavad, et täna ei olnud nende päev.

Elu õpetab.

Samal teemal

6. jaanuar 2014, 10:36
Õpime tennist: kuidas väärikalt kaotada? Võimatu!
2. detsember 2013, 10:50
Kai viies nädal: ma olen olnud jäme
15. november 2013, 11:59
Kai neljas nädal: eufooria ei hüüa tulles
8. november 2013, 10:37
ÕPIME TENNIST! Kai kolmas nädal: ma olen vigastatud!

2 KOMMENTAARI

m
Martin 8. jaanuar 2014, 15:55
Mis juhtus?Kas tennisemänguga selleks korraks kõik?Tahaks loota,et mitte!See mäng kipub üldjuhul olema nakkus,millest ei pääse elulõpuni:)!
o
oijah, 17. detsember 2013, 15:19
Nujaa, isegi Federeril on päevi, kus ta talliukselegi pihta ei saa, rääkimata siis amatööridest.
See selgitab ka fakti, miks maailma parimad prae...
(loe edasi)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee