"Täna lihtsalt ei olnud meie päev." "No ei saanud mängu käima." "Kahjuks ei õnnestunud vormi realiseerida." "Protsentuaalselt oli kaotus väiksem, kui Veerpalul-Mael selles vanuses 20 aastat tagasi."
Tubli tugitoolisportlasena tunnen ma neid fraase hästi. Ja olen nende peale korduvalt kergelt ärritunud. No mismõttes ei olnud teie päev?
Algaja tennisemängijana hakkan ma sellest jutust aga aru saama. Võtkem meie viimane trenninädal. Kolm trenni, kolm täiesti erinevat sooritust.
Esimene trenn oli ilma treener Taavita. Alguses toksisime Martiniga niisama, siis mängisime punktide peale. Kõik sujus võrdlemisi tavaliselt.
See tähendab, et mõne peaaegu et väärika pallivahetuse vahele põimisime hulgaliselt koomilisi hüppeid, ebaõnnestunud serve ja juba surnult sündinud punktipäästmiskatseid. Aga üldiselt tuli mäng enam-vähem välja.
Ajaloolise tõe huvides olgu ka öeldud, et Martin võitis. Aga mitte suurelt – mis on ajaloolise tõe huvides veel eriti oluline.
Järgmisel päeval olime taas Taavi juhendada. Ja mitte miski ei toiminud! Mitte miski! Nagu esimest korda oleks trennis olnud. Täpsest joonemängust ei hakka ma rääkima, sest mul oli raskusi isegi reketi käes hoidmisega.
Ranne laperdas nagu tormi kätte jäänud kajakas, pall tabas alatasa reketi raami (kui üldse tabas) ja vaikselt hakkas saabuma vahkviha. No mis see siis olgu! Ma ju üritan!
Üritamisest ei olnud vähimatki abi. Ükskõik kui sisendusjõuliselt ma endale kinnitasin, et järgmisel löögil kontrollin kõiki elemente – viin reketi õigel ajal ja õigel kõrgusel taha, sätin sammud hoolega paika ning virutan siis kena kiirendusega pallile lagipähe –, käis ikka rumal raksatus ja pall lendas paremal juhul võrku ja halvemal kõrvalväljakule.
Trenni lõpuks servide harjutamise ajaks olin nii kuri, et elasin kõik palli peal välja. Taavi oli võrdlemisi rahul, sest seni olin ma servides reketiga pallile pai teinud. Asi seegi.
Kaks päeva hiljem taas trenni minnes olin ärevil – et no mis päev siis täna on? Ja oli väga hea päev. Esiteks püsis ranne kõva ja eestkäelöögid tulid seetõttu taas kenasti välja.
Tagakäsi ei meenutanud ka enam kogu aeg pitsa ahju panemist ning jõudu pallidele järele tormata jagus ka. Kõik läks suisa nii kenasti, et suutsin maailmakorra taas õigeks seada ehk Martinile pähe teha.
Ning kui trenni lõpus Taavi ütles, et „sul on selle paari kuuga ikka väga korralik serv tekkinud", ma peaaegu tantsisin väljakult minema. Või no mis peaaegu. Ma tantsisingi väljakult minema.
Aga vastuseks loo alguses püstitatud küsimusele. Ei, mul pole õrna aimugi, miks päevad vennad ei ole. Kahtlustan, et kusagil struktuurides on tõesti kallutatud jõud. Aga vähemalt ei pahanda ma enam Eesti sportlastega, kui nad väidavad, et täna ei olnud nende päev.
Elu õpetab.
See selgitab ka fakti, miks maailma parimad praegu on mitte imelised löögimeistrid vaid stabiilsed protsentide tennise jüngrid. Ei Djokovic ega Nadal ei taha joone lähedalegi lüüa kui see pole just absoluutselt vajalik. Välditakse riski ja väga kaua oodatakse vastase viga.Selleks, et kaua oodata ja iga palli tagasi ajada, peab olema meeletult võhma.Selleks, et omada meeletult võhma, peab aga jällegi... Parem ma ei ütle, mida on vaja, -kes mängus pisut sees, see teab isegi .
Kahjuks on mäng väga palju muutunud alates sellest ajast kui mina seda armastama hakkasin. Edberg, Mc Enroe, Becker, Rafter,Sampras ei suudaks tänapäevastel aeglastel väljakutel enam oma serve & volley stiiliga läbi lüüa.Lisaks veel kaasaegne reketitehnoloogia, mis jällegi soosib kaitsva ja " tagajoont nühkiva " mängustiiliga mängumehi.
Minu sooviks oleks, et Wimbledon mängitaks kord jälle väga kiirel murul ja et siseturniiridel tuuaks tagasi ka ülikiire vaipkate, mis nüüd on peaaegu täiesti kadunud .Tennise peamine võlu oli selles, et see oli nii mitmekesine. Alates surmaeglastest liivaväljakutest, kus tagajoonemehed võimutsesid kuni ülikiire muru ja vaibani, kus neil polnud vähimatki shanssi.
Nüüd on see mitmekesisus kahjuks kadunud. Kõik on ühtlaselt ja surmavalt aeglane, isegi US Open.