Foto:
Blogid
17. detsember 2013, 18:31

Suured rinnad (9)

Ameerikasse kolinud võõramaalasena olen ikka kohalikke tavasid võimaluse korral austada püüdnud. Nii näiteks on kohustuslik kaks korda aastas kalkunit küpsetada. Tänupühadeks ja jõuludeks. Kalkuni maitse pole mulle kunagi meeldinud, ükskõik mis ürtidega teda sisse määrida. Aastate jooksul on mu pere õnneks Eesti toitudega sedavõrd harjunud, et jõuludeks on seapraad ja hapukapsad oodatud maiustus. Vahel ka mu teiste esivanemate menüü ehk Rootsi stiilis õhtusöök küpsetatud lõhe ja sinepikastmega.

Tänupühadeks peab aga kalkun laual olema nagu aamen kirikus. Kohaliku toidupoe püsiklientidena kingib pood meile igal novenbril pühadeks sajakilose kalkuni ja nii see kohutav elukas lauale ronib. Õnneks tuli selle aasta kalkun eriti jubeda maitse ja tekstuuriga, kuigi abikaasa teda retseptikohaselt mitu tundi leotas, määris, keeras, kastis ja küpsetas. Nii sain lõpuks loa, et järgmisel aastal küpsetame faasanit või pärlkana.

Poest ostetud kanadel ja kalkunitel on Ameerikas nii palju hormoone sisse süstitud, et nad näevad välja kui alajahtunud atleetvõimlejad. Lisaks süstitakse juba osadeks raiutud tükkidele, eriti rinnafileele soolveelahust, et kaalu tõsta ja nii soolasemat hinda sisse kasseerida. Üks tuttav prantsuse kokk naeriski, et ameerika linnukestel on kõigil rinna implanaadid. "All your chicks have big tits!"

Meie oma kanad on muna-kanad ja me pole ühtegi neist ära söönud. Kui paar tükki on kull või possum maha murdnud, siis pole potti visanud, vaid ikka leinates maha matnud.

Toidulisandite teema on aktuaalne nii siin kui Eestis. Igalepoole jätkub seda kräppi. Hea meel on aga tõdeda, et koostisainete nimekirja uurivaid ostlejaid tuleb järjest juurde. Kui varem rallitasid kliendid toidupoes kärudega ja lennult kaupa haarasid, siis nüüd ummistavad vahekäike sildilugejad. Paljudel vanainimestel lausa luubid kaasas, et seda pisikest kirbusitta purgiküljel deshifreerida.

Sügavkülmutis ootab meil jõuluõhtut seekord pesuehtne hani. Kuna see on mahetalust ja ilma suurte võlts-rindadeta, maksis linnuke kuuskümmend dollarit. Sama raha eest oleks saanud terve parve teisi linde. Aga noh, kvaliteet ja hea tervis on kulda väärt. Hanega pean juba varsti maadlema hakkama, sest teda üles sulatama peab jaheda temperatuuri jurues pikkamööda, siis teda ööpäev soolvees vannitama ja mitu tundi õunamarinaadiga masseerima. Kallil linnukesel saab olema väga luksuslik spaa elamus. Loodan, et ta mulle pettumust ei valmista.