Tartu kergejõustikutreener: Bernatski peaks vangis olema! (21)

Eile kärgatas dopingupomm, mis vapustas üldsust. Ent kuna Eesti Päevalehe lugu oli kirjutatud anonüümses toonis (väidetavate valemängijate nimed jäeti trükkimata), siis keegi antud paugust otseselt süüdlasena pikali ei varisenud, kuid rohkem või vähem tahmaseks said paljud.

Segadust külvas Bernatski motivatsioon: kuuldavasti tuli ta paljastusega nüüd lagedale selleks, et kätte maksta dopinguafääris väidetavalt tohtri sidemehena tegutsenud endisele kergejõustiklasele Margus Kübarale, kes tal äris naha üle kõrvade vedas.

Klaup: sedasi lahmida ei tohi

"Mina seda lugu hästi ei usu," teatab jooksutreener Harry Lemberg kindlameelselt. "Kardan, et see on provokatsioon. Loost selgub, et meestel on omavahelised võlad, summad on tavainimesele väga suured."

"Ühtepidi on teravdatud tähelepanu dopinguteema suhtes kahtlemata õige, kuid selline lahmimine toob rohkem kahju," arvab treener Toomas Klaup, kes mõistab dopingutohtri ja ajakirjanduse umbmäärasuse hukka. "Lugesin, et tal puudus arstilitsents 2002. aastast, aga tegutses veel 2007. Kuidas see on võimalik? Selline mees peaks vangis olema, las mõtleb tegude üle järele! Välistada ei saa siin ilmas mitte midagi. Aga tahaks kuulda fakte! Kui süüdistusi tõestada ei saa, ei tohiks huupi tulistada. Kes kokkuvõttes kannatab? Tänane noor sportlane, kes tahab Rios võistelda."

"Ei usu! Ei usu! Ei usu!"

Ka ärimees ja treener Jaanus Kriisk ei pea sportlaste kasutamist isiklike arvete õiendamiseks ja meediasse paisatud anonüümseid süüdistusi eetiliseks. "Pigem pidanuks see onu minema vastavatesse uurimisorganitesse ja seal rääkima, et oli nii või naa," leiab Kriisk, kes meenutab Eduard Vilde romaani "Külmale maale" üht tuumakamat mõttetera: "Täiss*****a on kerge, hiljem puhtaks pesta raske."

"Ei usu! Ei usu! Ei usu!" hüüatab teenekas kergejõustikutreener ja sporditegelane Andres Nirk, kelle jaoks on uudis paras šokk. "Ega ma nii sinisilmne ja võhiklik pole. Kui nii pikka aega oleks siin midagi toimunud, oleks see minugi kõrvu ulatunud." Tema arvates on alatu ärivaidlusse sportlasi kaasata. Saati siis nii, et vari ulatub kõigi tol ajal tegutsenud kergejõustiklaste peale. "See on spordi suhtes sigadus!" põrutab Nirk.

Jahmunud on uudisest ka Tiina Torop. "Pigem arvan, et see pole võimalik," mõtiskleb treener ja spordipedagoog. "Tartus pole taset, kes sellega tegeleda võiks. Pigem on mull suurem, kui lugu tegelikult väärt on."

Aga kes siis ikkagi?!

Nirgi sõnul oli tal eile telefon punane. Helistasid tuttavad ja endised õpilased, kõiki huvitas eelkõige üks küsimus: kellest ikkagi jutt käib? "No mis ma neile öelda oskan?" laiutab Nirk käsi.

Infot on vähe. Kergejõustiklased. Aastatel 1995–2007. Mõni ka tiitlivõistlusele jõudnud. "Mõni on ka maailma tipus olnud," vihjab Eesti Päevalehe loo autor Kärt Anvelt, kuid rõhutab: lugu ei puuduta olümpiavõitjaid. Vähemalt kõik Õhtulehega vestelnud treenerid kinnitavad, et nende õpilased pole keelatud aineid kasutanud.

Torop: "Absoluutselt kindel!"

Nirk: "Ei ole kasutanud. Mina küll ei tea, et keegi oleks kasutanud."

Lemberg: "Sportlased, kellega mina töötanud olen, sellega seotud pole."

Klaup: "Ei ole. Mina pole küll kellelegi sellist asja sundinud."

Kriisk: "Lähtun põhimõttest – mida ei taha oma lastele, ei tee ka teistele. Tahan terveid lapsi ja lapselapsi. Olen öelnud: ärge seda jama sööge! Ei tea ju, mis see on ja mida organismiga teeb."

Aga kõlakad kolleegide kohta? Siin läheb jutt kröömike ebalevamaks.

"Kui mõni sportlane teeb lühikese ajaga arenguhüppe 5-7 protsenti, hakkad mõtlema. Aga ei viska kivi kellegi kapsaaeda. Ei oska ühtegi Tartu treenerit otseselt dopinguga seostada," räägib Torop, kelle sõnul on temagi õpilastele keelatud aineid pakutud, kuid nood pole libedale teele läinud.