Risto Lepp | Kuidas õigel ajal sähvatada ehk autsaider saab soosikut võita? (1)

Parima tulemuse saavutamiseks on spordis tähtsaim olla kaalukaimatel võistlusel parimas hoos. Spetsialistide hinnangul on inimesel võimalik füüsiliselt saavutada kuni kaks kõrgperioodi aastas.

Pallimängualadel on võimatu olla kõikidel tiimi liikmetel terve hooaeg tippvormis. Vormilangusi, haigustest ja vigastustest tingituid pause tuleb ette ka kõige suurematel staaridel.

Eesti meessuusatajate edu saladus

Teavad ju kõik eestlased, kuidas Mati Alaver oli Andrus Veerpalu ja Jaak Mae kaardid kümmekond aastat igal hooajal vaid ühe tippvõistluse peale pannud. Vaid tippvormis (võimalikku dopinguteemat ei puutu) olles oli neil võimalik võidelda suurvõistluste medalite eest. Nende organism polnud ilmselt sellise võimekusega, et saada maailma parimatele vastu terve hooaja vältel ja veel ka tippvõistlusel. Alaver tabas selle ära. Ettevalmistuse teistmoodi üles ehitades oleks nad ilmselt olnud läbi hooaja stabiilselt 20 ringis, kuid see poleks ühtegi osapoolt rahuldanud. Alaver tabas ka veel ühe tähtsa asja ära.

Eestis jagatakse spordiraha tiitlivõistluste põhjal ning väga suure tõenäosusega tagaks ühe sportlase maailmakarika võitmine tiimile ja kogu Eesti suusatamisele riigi poolt mitmeid kordi väiksemad toetussummad, kui maailmameistrivõistluste medali eest, olümpiavõidust rääkimata. Samuti on ühe mehe medali najal võimalik kindlustada järgmise olümpiatsükli ettevalmistustoetused nii avalikust kui erasektorist. Tehti õiged valikud.

Suurte pallimänguliigade võlud ja valud

Pallimängualade klubihooajad on finantskaalutlustel (teleülekanded, piletitulud jne) ülimalt pikaks venitatud, mille vastu on hakanud sõdima klubid, koondised, treenerid ja mängijad. Enamustes jalgpalliliigades ja ka suurimate käsipalliliigade (Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania) meister selgitatakse turniiritabeli alusel ehk iga mäng on tähtis. See on publikule kõige atraktiivsem.

Edu saavutavad võistkonnad, kes on stabiilselt terve hooaja vältel hoos. Võistkonnaalal on võimalus "pika pingi" olemasolul treeneril koormusi reguleerida ehk sportlasi säästa ja hetkel parimas vormis olevatele sportlastele toetuda. Nõrgema vastase korral on võimalik juhtmängija(i)le puhkust anda või jõudu koguvale treeningule saata. Kõik see tuleviku edu nimel!

Pärast pikka ja kurnavat klubihooaega oleme näinud suurvõistlustel täiesti tühjaks pigistatud Messisid, Ronaldosid, Van Persiesid jne, kes juba lisaks füüsiliselt ka vaimseselt väsinud ja halli massiga ühinenud. Neid on isegi parimatel treeneritel raske viia suurvõistlusteks kehaliselt parimasse vormi pärast kurnavat klubihooaega.

Kuidas on lood Eesti käsipallis?

Eesti kahel kangel klubil Põlva Servitil ja HC Kehra/Horizon Pulp&Paper'il on aastaid olnud hooaja alguses samad eesmärgid. Esiteks esineda väärikalt eurosarjas (sel hooajal kehralased kahjuks katkestasid 19 aastat kestnud eurosarjas mängimise seeria - tegu on arvatavasti Eesti rekordiga!), tulla Eesti karikavõitjaks, tulla Eesti meistriks ning jõuda Balti liigas Final 4 mängudeni. Ühesõnaga on tähtis olla heas hoos õigel ajal ja põhihooaja edu Eestis midagi suurt midagi ei otsusta.

Eelmisel nädalal peeti esimese poolaasta klubikäsipalli tähtsaim sündmus. Kaks tippklubi Serviti ja Kehra mängisid Eesti 2013. aasta karika peale. Enne kahest osast peetavast vastasseisu pidasid nii meedia kui ka mõlema võistkonna peatreenerid soosikuks Lõuna-Eesti võistkonda. Kehra võistkonna peatreeneri Jüri Lepa prioriteet on alati rihtida parim hoog otsustavateks mängudeks.

Kehra klubi eelarve on samas hinnaklassis Lasnamäe buumiaega neljatoalise korteri hinnaga (ca. 100 000 EUR) ning sellise väikse rahaga pole kunagi olnud kehralastel võimalik soetada kahe koosseisu jagu ühel tasemel mängijaid. Alati on olnud tähtis mängijaid suure koormuse ning vigastuste eest säästa ja rihtida ühiselt vormi tähtsaimateks mängudeks. Kõik selleks, et õigel ajal sähvatada!

Põlva Serviti ülemvõim reamängudes

Eesti käsipallis on viimastel aastatel tihti juhtunud, et Serviti on reamängudel pidurdamatus hoos ja jõud käib põhiturniiril kõikidest võistkondadest (kaasa arvatust Kehrast) pealtnäha kergesti üle. Otsustavate mängude kätte jõudes on soosikuteks peetud põlvakad tihtilugu kaotajana pidanud platsilt lahkuma ja just Kehrale alla jääma (näited: hooajal 2010/2011 Balti liiga finaal, hooajal 2011/2012 nii Eesti karikavõistlused, meistritiitel kui ka Balti liiga finaal). Sama juhtus ka eelmise nädala karikafinaalis, kus kehralased võitsid kahe mängu kokkuvõttes 45:36.

Kehralased jõudsid tippvormi õigeks ajaks

Kehra tippvormi ajastamine karikafinaaliks läks täkkesse. Meeste hea füüsiline valmisolek tõstis meeste enesekindlust peale esimest võidukat 21:18 kohtumist Põlvas. Emotsionaalselt sulas punt ühtseks löögirusikaks teises mängus, kui oma tublide fännide eest nauditi platsil olemist. Kehra lasi "lõvi õigel ajal puurist välja", mis väljendus nende viimaste aastate parimas kaitsetegevuses ja väravavahitöös.

Kehralaste väravas näitas suurepäraseid sooritusi kaval rebane Mikola Naum. Puhas rõõm oli näha sellise hasardiga tegutsemas hüüdnime "Kolka" kandvat väravahti, kellele silmist oli võidutahet kaugele näha. Ta oli oma kogemuste, enesekindluse ja analüüsivõimega üle kõikidest Põlva viskekahuritest.

Üleüldse meenutas Kehra võistkond vaimse tugevuse poolest kahe aasta tagust hooaega, kui mängisin isegi seal ja õnnestus kõik tiitlid võita. Ülivägevad emotsioonid on siiani meeles;) Selle lõigu kokkuvõte - heas füüsilises vormis, üksteist toetav, kaitsest lähtuv ja kiirrünnakutega nõelaval meeskonnal on suur šanss edu saavutada, seda ka teistel pallimängudes.

Teada tuntud tõde - hea rünnakuga on võimalus võita mänge, kuid hea kaitsega võidetakse seeriaid. Sarnane reegel on ka võistkonnavaimul, nõrgem võistkond võib paberil tugevamale vastu saada vaid ühtse löögirusikana.

Põlva kipub pingeolukorras lagunema

Põlval pidi olema vormilangus? Või siis tekitasid selle kehralased neile kunstlikult peale esimest karikafinaali? Kahes mängus järjest pole põlvalased ilmselt kunagi kehralale vaid 18 väravat visanud. Põlva peatreeneri Kalmer Mustingu käekiri on läbi aegade olnud järgmine: igas kohumises panna gaas põhja ja võita kõiki võimalikult suurelt. Väga õige, nii peakski see igas profivõistkonnas ideaalis olema. Kuid kas see tagab edu? Kas mehed püsivad terve hooaja värsked ja terved?

Kui Serviti on sõiduvees ja juhivad mängu viimasel kolmandikul 4-5 väravaga, siis on neid raske peatada ükskõik mis klubil Baltikumis või Soomes. Rong sõidab täiskiirusel lõpuni. Mida tasavägisem ja otsustavama kaaluga mäng on, siis kipub mootor streikima. Mitmel korral oleme näinud, et põlvalaste võistkonna liidrid on mängust vastaste poolt maha võetud, ise keskpärase soorituse tõttu ennast "mängust väljas" mänginud ja otsustajatest (just neid, kes raskelt hetkel värava viskaks) on puudu.

Põlvast on kõige kaugemale lennanud Mait Patrail, kes on vaieldamatult ka olnud nende kõige tugevama mängunärviga ning pole kunagi kartnud enda peale võtta otsustavatel hetkedel! Karikafinaalides ja ka eelnevalt mainitud otsustavates mängudes on tulnud sellistest meestest Põlva poolel puudust.

Veel üks tähepanek. Mitmel varasemalt aastal on hooajaeelse kontrollturniiri Tallinn Cupi parima Eesti klubi ja hilisema Eesti meistri vahel seos! Kas juhtub ka tänavu nii, et Tallinn Cupi võitnud Kehra kroonitakse kevadel Eesti meistriks?