MAAILMA SPORT 2013: Lance Armstrong möönis dopingusüüd (1)

Lõppeva aasta kontekstis kahjuks mitte. 13. jaanuaril andis endine jalgrattur, seitse Tour de France’i võitnud Lance Armstrong intervjuu Oprah Winfrey’le (USA staarsaatejuht, Põhja-Ameerika ainuke mustanahaline miljardär, keda on nimetatud ka maailma mõjukaimaks naiseks), kus tunnistas üles, et võitis kõik oma tiitlid dopingu toel.

Suvel jäi dopinguga vahele terve posu kiirjooksjaid. Põrujate seas olid endised maailma kiireimad mehed Tyson Gay (USA) ja Asafa Powell (Jamaika). Samuti naiste teatejooksu olümpiavõitja Sherone Simpson (Jamaika). Dopingu-aasta lõppakordiks võib pidada kreeka-rooma maadluse raskekaalu maailmameistri Amir Aziz Ali Akbari vahelejäämist, mis tegi Heiki Nabist kahekordse maailmameistri.

Tõik, et doping on tunginud ka antiikse spordiala maadluse kantsi rüvetama, viib paratamatult küsimusteni: kas puhtal spordil on üldse mõtet ja kas see on võimalik?

Õnneks mahtus lõppevasse spordiaastasse ka rohkelt ilusaid hetki, mille pärast me sporti armastamegi! Aga kõigest järgemööda.

JALGRATTASPORT: Lance Armstrong tunnistas kõik üles, Oprah’le!

Oprah Winfrey: "Kas sa kasutasid keelatud aineid, et parandada oma tulemusi jalgrattavõistlustel? Jah või ei?"

Lance Armstrong: "Jah."

Oprah: "Kas üks neist ainetest oli EPO? Jah või ei?"

Armstrong: "Jah."

Oprah: "Kas sa kasutasid oma tulemuste parandamiseks vereülekandeid? Jah või ei?"

Armstrong: "Jah."

Oprah: "Kas sa kasutasid muid keelatud aineid, nagu testosteroon, kortisoon või inimkasvuhormoon? Jah või ei?"

Armstrong: "Jah."

Oprah: "Kas sa kasutasid keelatuid aineid või veredopingut seitsme võiduka Tour de France’i ajal? Jah või ei?"

Armstrong: "Jah."

Just nii algas lõppeva aasta kõnekaim intervjuu. Küsimused, mida USA menukaim saatejuht 13. jaanuaril Armstrongile esitas, ja neile antud vastused olid küll dramaatilised, ent ei tohi unustada, et intervjuu andmine Oprah’le oli ikkagi Armstrongi enda (teadlik) valik.

Winfrey ei ole saatejuht ? la Marko Reikop või Mihkel Raud, kes lurjuse kindlasse haardesse võtab ja teda igasuguse halastuseta pitsitab, et tühjaksimetud sindrinaha kest lõpuks kompostihunnikusse visata. Oprah on psühholoog, mitte kirurg.

Ning kuna Armstrongil oli vaja kogu krempel üles tunnistada – meenutame, et võistluskeeld määrati ning Tour de France’i võidud ja olümpiapronks võeti ratturilt ära juba 2012. aastal –, oli just Oprah kõige sobivam inimene, kellele seda teha.

Armstrong möönis, et tema "müütiline ja perfektne edulugu oli tegelikult üks suur vale" ning tõdes: "Minu armutu kirg võita ükskõik mis hinna eest tuli mulle rattasadulas vaieldamatult kasuks, aga tase, kuhu see lõpuks välja jõudis, oli vale."

Miks Armstrong otsustas kõik üles tunnistada? Juba eelmise aasta lõpus oli USA antidopinguagentuur avaldanud oma raporti, kus tema pahateod ja tema vastu antud tunnistused must-valgel kirjas. Varjata polnud enam midagi. Tuli päästa, mis päästa annab. Ilmselt lootis Armstrong, et tema pettuse ohvrid jätavad kaastundest talle eluvaimu sisse (loe: mõned miljonid dollarid pangaarvele alles).

"Ma väärin karistust. Aga ma ei ole kindel, kas ma väärin surmanuhtlust," sõnas Armstrong. Jutt käis kujundite keeles ja surmanuhtluse all pidas Armstrong silmas nii eluaegset võistluskeeldu kui ka arvukaid tema vastu esitatud kohtukaebuseid.

Praegu paistab siiski, et kujundlikust surmanuhtlusest Armstrongil pääsu pole. Olgu see hoiatuseks kõigile petistele igas maailma nurgakeses: kui te ükskord vahele jääte – ja jääte niikuinii –, siis petetud publik halastust üles ei näita.

***

Armstrongi menetlemise kõrvalt leiti aega ka võistlemiseks. Giro d’Italia võitis Vincenzo Nibali (Itaalia), Tour de France’i Chris Froome (Suurbritannia) ja Vuelta Chris Homer (USA).