Ott Järvela | Kuidas Eesti käsipall nii mutta on vajunud? (11)

Aga kallid huvilised ja vaatajad ja niisama virisejad .
Kui vaaadata meie käsipalli koondise keskmist vanust siis on see umbes cc natuke üle 23-24.
Kõige vanemad mängijad ongi vv ja nemadki ikka veel toimetavad ja on maailma klassi eest väljas .
Kui aga vaadata teisi koondiseid siis igas koondises on vähemalt paar 30+ mängumeest kes noortele indu ja aukartust sisse süstib .Oodake ja vaadake kallis publik umbes 3-4 aasta pärast on meie käsipall kõrgemal kui jalgpall või korvpall siis võime edasi rääkida .
Kui iga aasta meil koondises uued ja noored mängu mehed kes tasemel mängida siis põhi tuumikut on väga raske kokku panna kes seda käru vedama hakkaks,treenerid siin süüdi pole ,mängijad lihtsalt noored ja peavad julgemalt ründama ja mängu veits enda peale ka võtma ,Patrail ja Dener eriti .Siukse käega meestel ei tohiks mingit probleemi vastaste ees kartust tunda kui ise Bundesliiga kutid :) !

ja raha maetakse poliitikute poolt sinna.

Aasta algus mojub pallimangudele see on vana tode

"Tippsportlastele" :
Mängige rohkem pokkerit,ennustage rohkem ja kindlasti väike naps peab käima selle kõrvale.

Huvilise jutt on täiesti õige, nii mängust, treeneritest kui ka üldpildist.
Kahjuks on eestis käsipall ja selle alaliit alarahastatud ning tänu ka sellele on pea võimatu väljast mõnda konsultanti sisse tuua. Tänu alarahastatusele ei ole ka võimalik eestis professionaalsel tasemel isegi klubikäsipalli arendada. Nagu näha on meil ainult kaks klubi kus mingisugunegi finantsiline tugi on (sponsorid) ja need klubid võimutsevad ka eesti meistriliigas, ülejäänutel esikoha peale võidelda lihtsalt ei ole võimalik. Need kaks klubi on ka ainukesed kellel on võimalik osaleda välisturniiridel kuid seda ka piiratult ning olgem ausad paarist-kolmest väliskohtumisest jääb väheks, et tulla ja olla pidevalt taseme juures mis on kasvõi euroopa keskmik, tippust rääkimata.
Kui nüüd alaliidule natuke kive kapsaaeda loopida siis ütleksin või pigem küsiksin, et kus on ala promootorid ja mänedzerid, miks ma ei näe reklaame, kuulutusi vms? Miks ei tooda publikut saalidesse?
Ainuke võimalus asja parendada on rahval ala vastu huvi tekitada ainult ala populaarsuse ja huvi kasvuga hakkab toetus käsipalli suunal liikuma.
Ei saa ka küsimata jätta, et miks ei ole siia maani tehtud piisavalt lobitööd, et eesti suurlinnades oleks käsipalli võistkonnad, meistriliiga tasemel? Suurlinnades on võimalik ju luua suurem kandepind alale sealjuures leida ka alale toetajaid. Arusaadav, et spordialasid on palju ja konkurents on tihe kuid võitlema ju peab, populariseerida ja inimestele mäng koju kätte tuua.

Kala mädaneb peast! Treenerid pole selles süüdi!

Jagan siis mõningaid mõtteterasid, millest minu arvates jääb hetkel kergelt vajaka koondisel.
1) Mäng on liiga aeglane, kui vaadata kasvõi viimast portugaliga mängu, siis palju saadi kiirrünnakutest väravaid? Hetkel ei meenu ühtegi aga ehk mõned. Skoor on lubamatult väike ja nn. lihtsaid väravaid ei tule üldse. Käsipallis peaks iga meeskond suutma visata üldjuhul sinna 30 värava alla iga mäng.
2) Rünnak on ääretult sirgjooneline ning käib üks ühe vastu pusimine. Pall ei liigu normaalselt ja sisemistele ei tehta viskekohti ette. Oleks vaja ainult mõningaid riste ja korralikuid sööte hoo peale meie viskajatele ning patrail ja jaanimaa on nii kõvad vennad kas või pool vigasena et korralikult ette tehtud visekoha realiseerivad ikkagi ära.
3) Ääremängijate tase on väga nõrk. Eestist pole sirgunud viimase 20 aasta jooksul mitte ühtegi kasvõi eruoopa keskklassiga ääremängijat. Miks? Sest käsipallitrennides pannakse äärde üldjuhul vähem andekad ja noorteklassides käib kogu mäng läbi tagamängijate. Ääremängijatele öeldakse, et sinu ülesanne on pall kinni püüda ja tagasi sööta. Samuti ei treenita spetsiaalselt ääremängijaid, suhtumine on kui sealt tuleb koll on see boonus. Samas vaadates tippmänge on tihti peale ääremängijad kõige resultatiivsemad mängijad. Tipptasemel minnakse viskele kasvõi 0 nurgast , eestis seda tehtes ütlevad treenerid, et kuhu sa ronid 0 nurgast viskele. Eestlased ei julge isegi siis minna, kui on meeter kaks ruumi nullnurgast!
Paraku on eestis treenerite ringkond väga suletud ja isegi need kes on nooremad treenerid on tulnud nende vanade "koolist" läbi ja mõttelaad pole kardinaalselt muutunud. Vaja oleks meest kes tuleks siia ja ütleks, kuulge härrased olete lootusetult vales suunas liikunud. Aeg on muutusteks.