Portugali kaitsjad on peatanud Eesti joonemängija Martin Johannsoni tee.Foto: ALDO LUUD
Spordiblogi
2. jaanuar 2014, 22:33

Ott Järvela | Kuidas Eesti käsipall nii mutta on vajunud? (11)

MM-valikmängus Portugaliga avastas 25. minutil 9:6 juhtinud Eesti end 19 minutit hiljem 12:18 kaotusseisust. Jube ärakukkumine päädis 17:25 kaotusega ja tõdemusega, et mõne aasta eest EM-finaalturniiri koha eest võidelnud Eesti käsipallil seisab ees keerulisem võitlus – tuleb tõestada oma tõsiseltvõetavust.

Jah, koondise liidrid Mait Patrail ja Dener Jaanimaa on praegu oma parimate päevade varjud, ent see ei õigusta tänase kohtumise teist poolaega, mille esimese 19 minutiga suudeti visata ainult kolm (!) väravat.

Kui avapoolajal hoidis Eestit vee peal kolm karistusviset tõrjunud puurivaht Marius Aleksejev, siis teisel väsis ka tema ja Portugal käristas Eesti meeskonna halastamatult lõhki. Pikku- risti- ja diagonaalipidi.

Eesti ainuke toiminud element oli seitsme meetri karistusvisked – Uku-Tanel Laast realiseeris kõik seitse sooritust. Aga kiirrünnakutel tabati kõike muud peale vastase värava, vägisi kangutatud kombinatsioonid raugesid, toorest viskejõudu polnud ning lahtised pallid langesid Portugali saagiks. Eesti mäng kulges mööda umbteede ringteed.

Kolme-nelja-viie aasta eest sai Eesti meeskond sarnaseid kaotusi näiteks Norra, Makedoonia ja Ungari käest, aga nende puhul on tegemist tunnustatud, järjepidevalt EMil ja MMil osalevate käsipalliriikidega. Portugal pole kaheksa aastat ühelegi finaalturniirile jõudnud. Tegu on keskmikuga, kellega peaksime vähemalt kodus suutma urisedes madistada.

Suutlikkus Euroopa keskmikele kodus enamvähem korralikult vastu hakata on tõsiseltvõetavuse mõõdupuu, mille teised pallimängud – jalgpall, korvpall, võrkpall – täidavad ja puhanguti ületavad. Käsipall peab end kokku võtma, kui ei taha minetada oma niigi hapravõitu positsiooni Eesti pallimängude maastikul.