Spordiblogi

Risto Lepp | Mida kuradit mul viga on, et lemmikala areng magada ei lase? (3)

Risto Lepp, 9. jaanuar 2014 18:03
Suured kaotused Portugalile panid Eesti käsipallirahva järele mõtlema.Foto: ALDO LUUD
Peale Eesti meeste käsipallikoondise pühapäevast kaotusmängu MM-valiktsüklis Portugalile ei saanud ma korralikult magada ja esmaspäeva varahommikul poole kuue ajal kadus uni. Mis mul viga on, et mõtted oma lemmikala tulevikuarengust igapäevaelu segama hakkasid?

Tavaliselt tekitab inimestes rahulolematuse tunnet ja stressi igapäevaelu (probleemid töö, kodu, perekonna, sugulaste, vähese rahaga, elukvaliteediga jne). Minule on väikesest peale läinud kõige rohkem korda käsipall ning ala käekäik. Pidin juba koolis õpetajate juttu kuulates tegema kaasamõtleva õpilase näo. Pokerface osutus petlikuks, mõtted libisesid juba siis tihti käsipalile. Tervitused õpetajatele! Kümneaastasena mõtlesin, et eesolev elu ei paku üldse pinget ja närvikõdi, kui ma Saksamaa Bundesligasse ei jõua ;)

Samal teemal

Ei ole raske arvata miks! Ka minu isa Jüri Lepale on ala areng hinge läinud, pisik levis geenidega ka mulle. Olen sellises keskkonnas üles kasvanud. Juba paariaastasena tolknesin isaga erinevates spordisaalides ning alaliidu erinevate kontorites. Käsipallihaigusest ei saa ma kunagi lahti! Aga miks peaks, kui mulle on meeldinud olla mängija, treener, klubi juht, ala edendaja jne.

Tänavuse hooaja otsustan mängijana suure tõenäosusega vahele jätta, kuna ilmselt on parem keskenduda vigastuse täielikuks väljaravimiseks. Äkki see on märk, et peaks karjääri lõpetama? Eesti käsipalli edasise arengu nimel olen valmis seda tegema. Olen mänginud oma elus rohkem kui küll ja enam ei pea seda ilmtingimata tegema. Igas halvas on midagi head.

Sel hooajal on mul olnud aega tegeleda mõttetööga rohkem kui kunagi varem. Mõtlemine on teadupärast kõige raskem töö. Enamikel inimestel on kujunenud oma rada ja mööda seda käiakse automaatselt. Profisportlasena peale hommikust trenni ei olnud vähemalt minu organism võimeline keskenduma teravaks vaimseks pingutuseks rohkem kui tunnikeseks. Välismaal olles sai enne tavapärast lõunauinakut ja õhtust trenni loetud läbi Eesti online-(rämps)ajakirjandus ja kaasa võetud raamatud. See oli pigem ajaviide.

Fanatism ja tervisetapjatest treenerid?

Olen alati teadnud, et tippspordist loobumise järel jään alaga seotuks. Mis asi see on, mis hoiab mind selle juures? Mugavus ja julgus uusi väljakutseid vastu võtta? Kindlasti mitte! Raha? Unustage ära. Rumalus? Arvatavasti. Tegelikult on vastus lihtne. Seda ajendab tegema mingi sisemine kutsumus või vajadus. Miks tahavad emased isaseid ja on valmis üle laipade minema? Tagamaad ilmselt samad.

Ühte alasse kiindunud inimesed on tavaliselt kiiksuga, neid nimetatakse fanaatikuteks. Ilma nendeta oleks terve maailma spordi- ja kultuurielu kordades vaesem! Ma olen oma isa pealt näinud, et oma tervist ohverdades jääb enese ja pere elukvaliteet tahaplaanile. Kannatavad nii pere- kui sotsiaalne elu.

Eile käisin treeneritele suunatud spordipsühholoogia seminaril ning leidsime üheskoos teiste juhendajatega koolitajatele vastamast, et meie, treenerid, oleme ikka lambad küll. Mille nimel me oma elu ohverdame? Kui ma mõtlen Enne Karrissoo, oma isa või Kalmer Mustingu peale, siis tulevad külmajudinad peale.

Kujutage ette. Nad treenivad või on minevikus treeninud ühel ja samal ajal kõikide võimalike vanusegruppide õpilasi (miniklass, D-, C-, B-, A-, lisaks veel meeste esindusmeeskonnad ja erinevad koondised). Ilmselt on selliseid näiteid veel mõnel spordialal. Milline hullumeelne koormus.

Kui vaatame tänapäeva välismaade spordiklubide filosoofiaid, siis professionaalsetel treeneritel ei tohiks olla päevas üle kahe trenni. Siis jõuaks treener minna igasse trenni värske peaga, tegeleda ka laste personaalsete probleemidega, arutleda lapsevanematega ning ülejäänud päeva sisustada enese harimisega (sotsiaalne elu, pere, raamatud, materjalid, koolitused jne). Meie enamik treenerid peavad veel selliseid staatusest und nägema.

Siit jõuame jälle riiklike kehvade treenerite toetussüsteemide ning sotsiaalsete garantiide puudumise juurde, mis sunnib täiskohaga treenereid sedasi talitama. See on aga paljudele ainus võimalus vaid oma elu treeneritööle pühenduda.

Tulevastes blogides pakun välja mõtted, kuidas minu arvetes saame Eesti spordist pigistada väikese rahvaarvu juures paremad tulemused. Annan teile dopinguarst Vitali Bernatski numbri? Päris seda mitte, kuid juba praegu on peas revolutsioonilised mõtted.

Kergem oleks sport unustada ja teistele jahimaadele suunduda?

Olen mõelnud, et mis juhtuks siis, kui suunduksin teistele jahimaadele. Näiteks kui hakkasin tegelema ettevõtlusega ja müüma/tootma/vahendama näiteks autode väntvõlle. Võib-olla saaksin ennast ohverdades rikkaks inimeseks ning võiksin 10-20 aasta pärast juba pensionile siirduda ja lasta siis teistel inimestel ettevõtet juhtida. Ise samal ajal Kariibidel Coronat libistada.

Ei, see pole minu kutsumus. Sisemus ei saaks sellest rahulolu. Ok, tööstust üles ehitades saaksin pakkuda inimestele tööd ja elavdada Eesti majandust. Ka see argument ei pane mind seda tegema. Elu on liiga lühike - tahan tegeleda sellega, mis mul silmad põlema panevad!

Olen mõelnud selle peale, et kui ma praegu vahetaks elus suunda, siis kaotaksin oma üle 20 aastase eelise praeguses valdkonnas. Olen olnud maast ja madalast insider ning saanud karastava elukooli.

Koolid, ülkoolid, seminarid, treeneritöö, profiaastad nii Eestis kui erinevates välisriikides, reisimised, erinevad keeled, vigastused, majanduslanguse ajal töötasust ilma jäämine, klubide pankrotid, võitlemised saamata jäänud töötasude nimel koos advokaatidega jne. Ma siiski tahan olla ala juures, mis huvitab detailideni. Järeldus. Eks meil, fanattidel, pea asemel oma mäng ole.

Eestis on viimaste aastakümnete jooksul olnud väga tublisid treenereid, keda väga austan tehtud töö eest. Meie spordialal on oma kindlad keskused, kus on aastakümneid tehtud tublit tööd ja traditsioone jätkatakse. Iseseisvumine üheksakümnendate alguses ja spordikoolide kinni panek pani tugeva põntsu kogu Eesti spordile. Sel ajal viis sporti edasi fanatism. Maakoolides nõukogude ajal populaarsust nautinud käsipall sai samuti tugevaid lööke.

Kuna täna me massiga ei löö, siis on vaja rõhuda parima süsteemi loomisele ja kvaliteedile. Eesti Käsipalliliit on teinud tunnustavat tööd eesotsas kauaaegse peasekretäri Pirje Orassoniga, kes on pannud oma hinge ala arengusse. Lugupeetud käsipallirahvas – nüüd on aga käes õige aeg panna pead kokku, teha koostööd ja luua võimalikult parim keskkond ala edaspidiseks arenguks.

Eesti käsipall on viimase kümne aastaga jõudsaid samme arengus edasi teinud. Poeglaste noorte ja juunioride koondised on mänginud mitmel korral EM- ja MM-finaalturniiridel. Klubikäsipallis on meie kolm klubi teinud mehetegusid Balti liigas, ka euroväljakutel on ette näidata mitmeid ilusaid tulemusi. Chocolate Boys on küll tänaseks kahjuks hingusele läinud. Eesti meeste koondis on juba viimased 3-4 aastat olnud finaalturniirile jõudmisel lähemal kui kunagi varem. Peale on tulnud uus põlvkond andekaid noori, Mait Patrail ja Dener Jaanimaa mängivad koguni maailma tugevaimas liiga. Kuid...

Meele tegi mõruks mäng Portugaliga, kus mängupilt ja tulemused tekitasid paljudel pettumuse ja diskussiooni. Koondises hädades ärme süüdista mängijaid, treenereid ega alaliitu. Näpuga näidata pole mõtet.

Erinevate hädadega tõttu pole koondise viimases kahes mängus väljakul kaasa teinud viimastel aastatel põhituumikusse kuulunud Dener Jaanimaa, Mikk Pinnonen, Janar Mägi, Siim Pinnonen, Marius Lepp, Risto Lepp, Kaupo Liiva ja Raido Peedomaa.

Igale väikesele riigile annab säärane mängijate kadu kõvasti tunda. Kuigi eile mängis koondis oma viimaste aastate ühe kõige sümpaatsema mängu, eriti võimas oli teine poolaeg. Vastu võeti 26:28 kaotus, kuid tehti senise valiksarja parim mäng ning paarituhande hullunud kohalike ees polnud ka võit kaugel. Müts maha, näidati sisu!

Tänavu on koondise eest nii sõprus- kui valikmängudes otse lahinguväljale sattunud palju kogenematuid ja rahvusvaheliseks tipptasemeks veel mitte valmis mängijad. Kindlasti tuleb käivitada Eesti B-koondise projekt, kus vähem mänguaega ja lähiajal koondisesse jõudvad mängumehed saavad kogemust.

Eesti kõikide astmete koondise mängusüsteem peab saama ühiseks, et üleminek meeste koondisesse toimuks valutumalt. Samuti on vaja välja töötada ühine treening- ja koolitussüsteem, mis läheneb iga vanuseastme võistkonna treenimisele vastavalt ealistele iseärasustele ning mis saaks kõikide treenerite töö aluseks.

Kuidas me saame olukorda parandada?

Tagant järgi tark oskab igaüks olla. Eestlased on arvatavasti teiste selja tagant kirumises rahvus nr. 1 maailmas, samal kohal platseerume ilmselt ka kõige vähem koostööaltimate rahvaste seas. Nüüd, kallis Eesti käsipallirahvas, peame panema pead kokku ja tegema parimad otsused tuleviku edu nimel.

Käsipallikoondis on vaid jäämäe tipp. Jäämägi on hakanud sulama. Peame vaatama suurt pilti, unustame oma suured egod ja üksteisega nääklemised. Peame ehitama sulava jäämäe asemele tugevatele taladele püramiidi. Meie alal tegutsevad fanaatikud, kes on teinud väga head tööd. Aga edasise sammu ja tänapäeva konkurentsitihedas maailmas enam vaid selle peal liugu lasta ei saa. Viimaste aastate Eesti käsipalli "ilus pilt" osutub petlikuks ning maksab valusasti kätte, kui käsipallirahvas KOHE päid kokku ei pane!

Kõige tähtsam on ehitada üles parim võimalik süsteem ja panna paika eesmärgipõhine tegevusplaan, mille järgi igapäevaselt tegutseda. Tugevama, suurema, efektiivsema ja kvaliteetsema Eesti Käsipalliliidu toel on võimalik olukorda muuta. Ma ei taha enam kuulda leierdatud plaat - Eesti on nii väike, treenereid vähe, võimalusi ja raha napib! Kõikidel on samad mured. Kunagi pole kellelgi midagi üleliia.

Käsipallitalgud veebruaris

Otsustasin korraldada omal algatusel veebruaris talgud Eesti käsipalli tulevikusuuna paikapanemiseks. Usun sellest päevast suurt abi edasise käsipallielu kujundamisel. Siiralt loodan, et lisaks paljudele senistele toetajatele annavad omapoolse panuse ja tulevad ideega kaasa ka Eesti Käsipalliliit, selle juhatus, treenerid, klubide juhid, endised ja praegused mängijad ning muidu ala arendamisel nõu ja jõuga appi tulla soovivad inimesed.

Soovin, et tekiks arutelu, diskussioon ning mõtteid üksteisega jagataks. See sünnitab omakorda veel paremaid ideid! Esmaspäeva hommikul tegin Facebooki postituse, kus selgitasin meie spordiala tagamaid ning saatsin e-kirja paljudele tegelastele Eesti käsipalliringkonnas.

Panin kirja enda nägemuse ala edasisest arengust. Kirjad võivad lekkida ja neid mõtteid võivad kasutada ka teised alad? Suurepärane, minu maailmapilt pole kitsarinnaline ja mul on hea meel, kui ka teised spordialad üksteise pealt kasu saaks. Võite kõik julgelt kirjutada ja saadan oma mõtted e-mailiga!

Vaid koostööd tehes saame üle takistustest. Kõik on võimalik. Kuna massiga meil hetkel lüüa ei ole võimalik, siis peame rõhuma kvaliteedile ja ehitama üles hetkel parima süsteemi.

Käsipall - maailma atraktiivsem sportmäng?

Käsipall jääb Eestis populaarsuselt alla nii jalg-, korv- kui ka võrkpallile. Ühiskonnas ja ajakirjanduses on minu arvates käsipall olnud peale Eesti iseseisvumist alahinnatud. Euroopas on käsipall populaarsuselt peale "maailma kõige lihtsaima spordiala, millel taga ülirikkad UEFA ja FIFA" jalgpalli ja aastakümneid NBA populaarsust nautiva korvpalli järel kolmas ala. Edestame võrkpalli, jäähokit ning saalihokit.

Jalgpalliga suudetakse konkureerida ning korvpalli edestatakse nii Saksamaal, Rootsis, Norras, Taanis, Islandil, Fääri saartel, Ungaris ja mitmes Balkani riigis. Mulle meeldivad ka kõik teised pallimängud. Saan uhkusega öelda, et meil on maailma kõige mitmekülgsem pallimänguala.

Teen teistele spordialadele võib-olla liiga, kuid teaduslikult on seda kinnitatud. Pole saladust, et käsipallurid on maailma kõige universaalsemad pallimängijad ning kehalise kasvatuse õpetajate lemmikud kooli esindama. Meie ala hõlmab endast pea kõiki sportlikke elemente – võrdselt tähtsad on nii vastupidavus, kiirus, jõud, plahvatuslikkus, tehnika, koordinatsioon ja õigete otsuste tegemine.

Käsipalli mängides areneb laps võrreldes teiste pallimängudega kõige mitmekülgsemalt. Treeningutel on alati olnud au sees ka teisete alade elemendid - soojendusmängudena on populaarsed jalg- kui korvpall. Positsiooni väljakul leiavad endale kõikide erinevate kehatüüpidega poisid ja tüdrukud. Pikemad, lühemad, peenemad, jässakamad!

Viimased 1,5 aastal olen võtnud südameasjaks käsipalliklubi HC Tallinn juhtimise. Lapsi käib trennides ca. 120, grupid tegutsevad Kadriorus, Pirital, Randveres, Peetris ja hommikupoolne grupp kesklinnas Sparta pallimängusaalis. Lapsi treenides näen lapsevanemate imestust ja kuulen tihti lauseid, et teil on nii vahva ja mitmekülgne trenn. Ma ei näe põhjust, miks ei peaks lapsele käsipallitrenn meeldima, kui meie ala juba iseenesest hõlmab nii jooksmist, hüppamist, söötmist, viskamist, pidurdamist, kehakontakti, õnnestumisest saadavat rõõmu jne.

Meie klubi filosoofias on aga kõige tähtsam valmistada eluks ette füüsiliselt ja vaimselt mitmekülgseid inimesi, ükspuha mis elu valdkonna või spordiala juurde nad hiljem jõuavad. Nüüd aga olen valmis oma fookust klubi juurest Eesti käsipallile üle kandma. Tunnen vastutust! Mitte nii tehes ärkaks ma tulevikus ilmselt tihti öösel higisena üles;)

Üleskutse

Olen saanud palju toetajaid ja kaasamõtlejaid, kellele nõu ja jõuga soovin ala veelgi paremini edendada. Nii, et kallid spordi- ja käsipallisõbrad. Igasugused hullumeelsed mõttevälgatused ja ideed on oodatud. Konstruktiivne kriitika on edasiviiv jõud!

Kui midagi koos südamega, professionaalselt ja eesmärgipõhiselt teeme, siis küll ka teostamiseks finantseeringuid leiame. Raha ja teadmised pole kuhugi kadunud, need tuleb üles otsida. Tänud igasuguse abi eest. Ärge häbenege, küsige julgelt ja kirjutage oma mõtteid ristolepp@gmail.com.

Eesti käsipalli arengu nimel.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee