Ott Järvela | Milleks on meile vaja tõde? (8)

Esinduslik nimekiri, ent kahjuks üksluine ja sportlikus mõttes kasin. Kuigi usutavasti suudaks peagi 42. sünnipäeva tähistav Veerpalu praegugi nii mõnelegi väidetavale tippsuusatajale kandu näidata, sooviks fookuses näha ikka tegevsportlasi. Neid, kes võistlevad Sotši olümpial või teevad tegusid palliplatsil. Mõlemaid jagub Eestil tubli paar tosinat.

Paraku kuuluvad spordiveerud ja –minutid viimasel ajal kahetsusväärselt sageli avalõigus mainitud ešelonile. Muu variant pole kahjuks võimalik, sest tähtsate küsimuste eiramine võib tunduda küll mugav, ent oleks üdini ebasportlik.

Kas Vitali Bernatski ajab udu või räägib tõtt? Kas Andrus Veerpalu ähvardab uus dopingusüüdistus? Kes ja miks üritab Eesti dopinguküttidele kaikaid kodarasse loopida? Kelle kihutusel asus maksuamet kottima stipendiume maksvaid spordiklubisid? Milline huvigrupp soovib stipendiumite keelamisega lüüa nokdauni Eesti spordipirukast üha suuremat ampsu võtvaid pallimänge?

Vastused neile küsimustele võivad olla ebameeldivad, aga see ei tähenda, et neid peaks salgama. Väide, et (kauges) minevikus toimunus pole mõtet sorkida, õigustab sohki. Juttu, et maksuamet ärkas juhuslikult, võib rääkida hällilapsele. Reeglitest peab kinni pidama ja tõde vajab väljaselgitamist.

Spordi juurde on reeglid käinud algusest peale. Ilma nendeta kaotaksid mõtte nii olümpiamängude meeste 100 meetri jooksu finaal kui ka lihtne jalkamatš suvalises hoovis. Me ju ei luba võidujooksus valestarte ja vastast sihilikult rammida või vutis auti läinud palliga mängu jätkata?

Tulemuseks oleks kaootiline palagan, milles osalemine ei saa pakkuda kellelegi naudingut või huvitada publikut. See võib olla küll ootamatu, aga ausust hindavaid inimesi on kõvasti rohkem kui neid, kes arvavad, et eesmärk pühendab kõik abinõud ja petmine on okei.

Vales ja pettuses tehtud sport on ju tühine ja mõttetu. Reeglite täitmise ja tõe selgumise nimel võitlemine on spordi põhimõtteline alustala, mis täidab üllast eesmärki.
Ilma dopinguvastase võitluseta oleks Heiki Nabi praegu ühe-, mitte kahekordne maailmameister.

Eesti esimaadlejale osaks saanud õiglust väärivad ka kõik teised maailma sportlased. Ja sellepärast tulebki tõde välja uurida isegi siis, kui raibe varjab ennast jubedalt haisva pasalaadungi all.